Vargad ja riik

Kaks noort politseinikku tunnistasid mulle hiljuti, et varastamine ei ole ainult politsei probleem. See on nende arvates riigi olematu sotsiaalpoliitika tulemus, et Eestis on inimesi, kes ei oska elujärje parandamiseks muud teha kui varastada. Niipalju kui politsei ka ei pingutaks, on ta sunnitud tõdema, et vargused on ammu üle pea kasvanud.

Usutavasti ei ole suurem osa praegusi vargaid sünnilt sellised. Keegi oli tööl Voltas, keegi Ookeanis, keegi oli lihtsalt autojuht. Praegu aga varastab, ma usun ja loodan, et mitte alati kerge südamega.

Valitsus ja riigikogu pole minu teada varastamist kui nähtust omaette käsitlenud. Näha ei ole ka otsustavat tegevust sotsiaalse kindlustamatuse likvideerimiseks. Või on, aga vargad seda veel ei tea.

Mina, kes ma maksumaksjana nii politseid kui riigiaparaati üleval pean, olen aga sunnitud tühjaks varastatud toas seistes tõdema, et annan vähemalt tööd tuhandele riigi poolt unustatud heidikule. Hoian inimesi suremast, aitan neil toime tulla.

Aga miks ma siis politseile ja võimuladvikule maksan, selles on küsimus. Endised töölised Voltast või Ookeanist tahavad üha rohkem ja rohkem ning ma ei ole kindel, et riigile varsti enam raha jätkub.