Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vargad ja riik
Eestis on tõenäoliselt väga vähe jäänud järele neid inimesi, kellelt viimastel aastatel poleks midagi varastatud. Politseiameti andmeil on selle aasta esimese nelja kuuga toime pandud 8217 salajast vargust, avastatud 1618. Möödunud aasta jooksul fikseeriti salajasi vargusi 24 764, avastati 5996.
Arvud näitavad, et meil on suur hulk inimesi, kelle elatise teenimise moodus on varastamine, suhteliselt riskivaba, rentaabel ja võib-olla ka huvitav ettevõtmine, mis on muutunud siinse elu paratamatuks taustaks.
Miks meil siis varastatakse?
Kaks noort politseinikku tunnistasid mulle hiljuti, et varastamine ei ole ainult politsei probleem. See on nende arvates riigi olematu sotsiaalpoliitika tulemus, et Eestis on inimesi, kes ei oska elujärje parandamiseks muud teha kui varastada. Niipalju kui politsei ka ei pingutaks, on ta sunnitud tõdema, et vargused on ammu üle pea kasvanud.
Usutavasti ei ole suurem osa praegusi vargaid sünnilt sellised. Keegi oli tööl Voltas, keegi Ookeanis, keegi oli lihtsalt autojuht. Praegu aga varastab, ma usun ja loodan, et mitte alati kerge südamega.
Valitsus ja riigikogu pole minu teada varastamist kui nähtust omaette käsitlenud. Näha ei ole ka otsustavat tegevust sotsiaalse kindlustamatuse likvideerimiseks. Või on, aga vargad seda veel ei tea.
Mina, kes ma maksumaksjana nii politseid kui riigiaparaati üleval pean, olen aga sunnitud tühjaks varastatud toas seistes tõdema, et annan vähemalt tööd tuhandele riigi poolt unustatud heidikule. Hoian inimesi suremast, aitan neil toime tulla.
Aga miks ma siis politseile ja võimuladvikule maksan, selles on küsimus. Endised töölised Voltast või Ookeanist tahavad üha rohkem ja rohkem ning ma ei ole kindel, et riigile varsti enam raha jätkub.