Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Memorandum loob riigile mainet
Hiljuti teatas Eesti valitsus kavatsusest sõlmida rahvusvahelise valuutafondiga (IMF) uus majanduspoliitiline memorandum. Praegune memorandum kirjutati alla 18. juunil 1996. a ning selle kehtivus lõpeb tänavu augustis.
Majanduspoliitiline memorandum on IMFi üks viis liikmesriikide (181) majanduspoliitikat koordineerida ning sõlmitakse riikidega, kes soovivad rahalist toetust stabiilse majanduspoliitika elluviimiseks või kelle jaoks on programm oluline rahvusvahelise finantsüldsuse usalduse võitmiseks.
Investoritele on IMFiga sõlmitud majandusprogramm kinnitus pidevast ja asjatundlikust järelevalvest riigi majanduses toimuva üle, mis võimaldab majanduse kriisiolukordi ennetada ja vältida.
Memorandum valmib riigi ametivõimude ja IMFi koostöös. Nõustuda ei saa väitega, et tegemist on Washingtoni poolt peale surutud nõudmistega. Memorandum on programm, mis ühendab IMFi rahvusvahelised kogemused ja riigi ametivõimude arusaama majandus-, finants- ja struktuuripoliitika arengutest ja rakendamisest.
Dokumendile kirjutavad alla peaminister (või rahandusminister) ja keskpanga juht ning see esitatakse kinnitamiseks Washingtoni IMFi direktorite nõukogule, kus on valijaskondade kaudu esindatud kõik IMFi liikmesriigid. Eesti kuulub ühte valijaskonda Põhjamaade ning Läti ja Leeduga.
Memorandumiga kaasneb ka teatud arvnäitajate täitmise nõue -- Eesti puhul Eesti Panga välisvaluutareservide ja valitsuse defitsiidi suurus või välisvõla piirangud. Nõuete täitmist hinnatakse kord kvartalis ning selle järgi IMF eraldab või ei eralda järgmise osa rahalisest toetusest.
Memorandum ei ole kohustuslik, kuid selle mittejärgimine võib tuua rahvusvahelise finantsüldsuse usalduse vähenemise ning halvemal juhul ka rahaliste toetuste katkemise.
Eesti on IMFiga koostööd teinud 1991. a alates. Seni on sõlmitud neli majanduspoliitilist memorandumit, millega kaasnesid IMFi toetussummad tugilaenudena 39,53 mln SDRi (IMFi arveldusühik) ulatuses. Need kajastati Eesti Panga välisvaluutareservides ning on osaliselt IMFile tagasi makstud. Viimase kahe programmiga eraldas IMF Eestile 27,9 mln SDRi, mida Eesti vajaduse puudumise tõttu välja ei ostnud.
1994. a võimaldas IMF reformimaadele majanduse ümberkorralduste sihtlaenu. Eesti 23,5 mln SDRi läksid kommertspankade kaudu edasilaenamiseks keskmistele ja väikeettevõtetele.
IMFi tugilaenu (standby arrangement)näol on tegemist pigem valuutade vahetustehingu kui tavapärase laenuga -- IMFi liikmeks astumisel saab riik õiguse osta oma valuuta eest SDRe ja need mistahes ajal tagasi müüa. IMFi toetussummad on garantii puhuks, kui tekib ootamatu vajadus lisaressursi järele, tugiraha ei saa aga kasutada kui tavalaenu.
IMFiga sõlmitud memorandumid on seni ehk kõige detailsemad Eesti majanduspoliitilised programmdokumendid. Ellu on viidud peaaegu kõik võetud kohustused, ehkki viimasel ajal on probleeme eelarve defitsiidi kriteeriumi täitmisega. Muret teevad ka valitsussektori kulutused, kohalike omavalitsuste laenutegevus, aeglane maa- ja pensionireform ning jooksevkonto kasvav defitsiit.
IMFi täismissioon tuleb Eestisse augustis, mil algavad ka läbirääkimised uue memorandumi üle.
Eestil on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide seas hea maine, edukuse aluseks peetakse valuutakomitee süsteemi põhimõtete järgimist, ranget rahandus- ja eelarvepoliitikat, väikeettevõtete kiiret erastamist ning avatud kaubanduspoliitikat.
Eesti huvides on mitte seda head mainet kaotada.