Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas see oli riigile kasulik?
Seda on raske hinnata. Ma ei tea selle tehingu sisu ega seda, kes on ostja. Hind, millega kolmandik Moe piiritusetehasest müüdi, tundub küll häbematult väike olevat. Riigiettevõtte aktsiakapital on pandud paika mitu aastat tagasi ja seda ei ole suurendatud, vaatamata sellele, et kasum on olnud. Tegelik ettevõtte väärtus on muidugi suurem.
Moe piiritusetehase osaline erastamine on natukene imelik. Kõik teised ettevõtted on erastatud läbi erastamisagentuuri. Samuti ei ole teada, kes määras piiritusetehase aktsia hinna. Ajalehes on öeldud, et mingi sõltumatu ekspert, kuid kes see oli või mis alusel määrati, seda pole öeldud. Neid asju peaks aga enne teadma, kui hakata hindama, kas see oli riigile kasulik või mitte.
Leonid Jakersoni (esindab majandusministri väitel erastajat -- toim.) nimi ei ütle mulle küll midagi.
Kui üldse alkoholipoliitikast rääkida, siis pole seda siiani praktiliselt olnud. Kuna asi on veninud ja piiritusetehastel on praegu keeruline olukord, siis on muidugi vaja erastamisega kiirustada. Kui ostja paneks paika, et on võimalik hoida tehast töös ja müüa piiritust, siis oleks kõik väga hea. Pikk viivitamine ei vii kunagi kuhugi.
Pisut kahtlane tundub see asi. Loogiline oleks siiski, et selliseid asju tehtaks enampakkumisega. See toimus praegu aga täiesti kinniste uste taga. Ma ei näe, et see samm avaks Moe piiritusetehasele Venemaa turu. Moe piiritusetehase erastamine ei muuda Venemaal kehtivaid seadusi.
Mul on selle kohta vägaraske hinnangut anda. Selleks peaks natukene tagamaad teadma. Ma ei oska praegu anda eksperthinnangut, kas erastamisagentuuri kaudu müües oleks aktsiate hind kujunenud kõrgemaks või mitte.
Kui erastamisest rääkida, siis on Eestis olemas erastamisseadus, mis on suhteliselt hästi toiminud. Ma arvan, et see nüanss, et äriseadustik tõesti lubab ettevõtte nõukogul aktsiakapitali laiendada, on mõeldud eelkõige ikkagi nendele ettevõtetele, mis erastamisseaduse alla ei pea käima ehk teiste sõnadega juba erastatud ettevõtetele, mitte niivõrd riigiettevõtetele.
Ma arvan, et kui riik oma vara müüb, siis ta peab käituma ühtede mängureeglite järgi ja see, et ühe ettevõtte nõukogu teist teed läheb, on vaieldav.
Põhjus, miks Moe piiritusetehasega sedasi tehti, on poliitiline. Niikaua kui lugupeetud poliitikud kaklevad selle ümber, kas Moe piiritusetehas on strateegiline või ei ole, kas Rakvere piiritusetehas on strateegiline või ei ole ja kas Liviko on strateegiline või ei ole, niikaua nende tehaste erastamine ehk ka rekapitaliseerimine seisab. See segab konkreetse ettevõtte arengut. Selles mõttes on ettevõtte nõukogu oskus välja kaevata üks auk äriseadustikus tervitatav.
Kui Moe piiritusetehase erastamisest oli koalitsioon teadlik, siis on see väga huvitav. Järelikult maaerakondade väide, et piiritusetehased ja Liviko peavad olema riigile strateegilised, on maha tõmmatud.