Majanduses suureneb halli sektori osakaal

Arenenud riikidest on varimajanduse osakaal SKTst kõige kõrgem Itaalias, moodustades sellest enam kui neljandiku. ?veitsis on varimajanduse osakaal 6%, USAs 10%.

Erinevused on tingitud eelkõige maksukoorma raskusest. Näiteks ?veitsis on käärid tööjõu maksumuse vahel tööandjale ning töötaja puhastulu vahel 47%, USAs 79% ning Itaalias 200%.

Tõhusaim vahend varimajanduse piiramiseks oleks alandada ettevõtluselt võetavaid makse, seda aga paljud riigid enesele lubada ei saa.

Endises sotsialismileeris hinnati varimajanduse osakaalu 1980. aastatel 15 protsendile SKTst, pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja turureforme on halli sektori osa majanduses järjest kasvanud.

Venemaal moodustab hall sektor ligi 40 protsenti majandusest, sellistes valdkondades nagu jaekaubandus, kinnisvara ning finantsteenused on osakaal veelgi suurem. Erinevalt Itaalia maffiast, kes eelistab tulud investeerida kodumaal, paigutab Venemaa organiseeritud kuritegevus oma raha välismaale. 1991. aastal voolas riigist välja ligi 150 miljardit USA dollarit.

Majanduse hall sektor võib küll mingis ulatuses pakkuda leevendust tööpuudusele, selle ohjeldamatu kasv toob aga kaasa ühiskonna kriminaliseerumise. Kõrge varimajanduse osakaal peletab eemale ka välisinvestoreid. Ei ole juhuslik, et Ukrainas on välisinvesteeringuid ühe elaniku kohta 10 dollarit, Ungaris aga ligi 1500 dollarit.

Aprillis avaldatud maailmapanga väljaandes Transition on toodud Venemaa ja Ukraina ametnike poolt ettevõtjatele kehtestatud «teenustasud» (altkäemaksud), mis tagavad probleemide lahendamise, ja on hinnatud, kui suur protsent ettevõtjatest sellist tasu maksab. Seepärast pole imekspandav, et tuhandest Venemaale imporditavast autost makstakse tollimaksu täies ulatuses vaid 35 pealt. Venemaa ettevõtete juhid on hinnanud, et kulutavad 30% oma tööajast «ametnikega suhtlemiseks». B&B