Müüt Eesti odavast elektrienergiast

Tihti öeldakse, et eestlased peaksid rõõmustama odava kodumaise elektrienergia üle. Palkade ja hindade tõustes paljastub tõde. Elekter on küll kodumaine, aga mitte odav. Arvestades, et praegu on Eesti energiatööstuse kapitalikulud väikesed, kuigi normaaltingimustes on tegu eriti kapitaliintensiivse sektoriga, tuleb Eesti elektri hinda juba praegu hämmastavalt kõrgeks pidada.

Ees ootavad muudatused -- energiaturgude vabanemine ja rahvusvaheliseks muutumine -- ei tõota head kallist energiat tootvale elektrisüsteemile. Veelgi enam, rahvusvahelises konkurentsis ei ole edukas see, kelle tööstus ja rahvamajandus peavad energia eest naabritega võrreldes kõvasti rohkem maksma.

Vaba konkurentsi põhimõtted on tänaseks laienenud ka loomulike monopolide, sealhulgas energeetika valdkonda.

Eesti põhjanaabritest tekkis Norras vaba elektriturg juba 1991. a. Mudel on lihtne ning lubab tarbijal elektrit osta ükskõik milliselt müüjalt. Tänu hüdro- ja tuumajõujaamade suurele osakaalule ning elektri tootmises valitsevale konkurentsile on elekter Soomes, Rootsis ja Norras oluliselt odavam kui mujal Lääne-Euroopas.

1995. a alustas tegevust Põhjamaade ühine elektribörs Nordpool ASA, hiljuti käivitus Soome elektribörs El-Ex. Peale suurtööstuse osalevad börsil võrguettevõtted, aga ka elektrimaaklerid, kes müüvad börsilt ostetud elektrit edasi. Börsitegevust juhib põhimõte, et kõige odavam elekter müüakse enne, kallim aga hiljem. Liiga kallis elekter jääb müümata.

Taasiseseisvumisel tekkis idee Balti Ringist, mis asendaks Eesti, Läti ja Leedu kuulumise endise NLi loodepiirkonna põhielektrivõrku osaliselt Põhjamaade, Poola ja Saksamaa elektrisüsteemiga. Võimalik oleks täielik lahtilülitumine Vene kõrgepingesüsteemist, kuid ajal, mil rahvusvahelise kaubanduse ja koostöö roll üha suureneb, poleks see otstarbekas.

Balti Ringi ideel on oma ärilised ja poliitilised põhjused. Näiteks võimalus müüa elektrit üle piiride ja luua Põhja-Euroopa ühine elektribörs. Palju on räägitud Eesti ja Soome vahelise merekaabli rajamisest, ehkki Eesti ja Soome ühendus on olemas ka Peterburi kaudu. Kaabel on kallis, kuid vaevalt on Venemaa huvitatud Eesti elektri Soome ülekandmisest, pigem tahetakse müüa oma elektrit.

Balti Ringi ja Põhja-Euroopa avatud energiaturgu kavandades tuleks meeles pidada, et odavaimat ja keskkonnasõbralikemat elektrit toodetakse hüdroelektrijaamades. Selliseid on palju Norras, Põhja-Rootsis ja Põhja-Soomes. Sama kehtib tuumaenergia kohta. Soome ja Rootsi tuumajaamades toodetud energia ületab mitmekordselt Eesti vajaduse. Arvamus, et vaba rahvusvahelise elektrituru tingimustes on põlevkivist toodetud Eesti elekter börsil eriti konkurentsivõimeline, on kahtlane.

Võidakse väita, et põlevkivi on odav ja lihtne energiakandja. Tõesti, analoogsete madala energiasisaldusega fossiilkütuste hulgas on Eesti põlevkivi üks kvaliteetsemaid maailmas. Ent tegu on peaaegu 50% tuhasisaldusega kütusega, mille muutmine elektriks nõuab tohutuid katlamaju ja erakorraliselt suurte masside edasi-tagasi vedamist. Nii kapitalikulud kui igapäevase logistika maksumus on väga kõrge.

Ainult elektrienergia tootmine tahkeid fossiilseid kütuseid kasutades on sageli kalleim variant ja põlevkivi energiasisaldus on fossiilsete kütuste hulgas madalamaid.

Soojuse ja elektri ökonoomset ja detsentraliseeritud koostootmist on Eestis vähe rakendatud, sest ainult Narva, Kohtla-Järve, Ahtme ja Tallinn saavad soojust jõujaamadest, mis toodavad ka elektrit.

Detsentraliseerimine, soojusenergia tootmise lisamine ja sellest saadav kokkuhoid ei ole põlevkivi kasutades lahendus, sest põlevkivi vedamine, eriti aga keskkonnaprobleemide lahendamine läheb väga kalliks.

Hea on, et suurjõujaamade seadmed on nõukogude ajal «kinni makstud» ning kapitalikulu praktiliselt ei ole. Eestil õnnestub veel mitu aastat elada n-ö vanast rasvast ning nii ilmselt tasub ka teha. Kui jõuab kätte uusinvesteeringute aeg, tõusetub tõsine küsimus kapitali mahust ja kuludest.

Heitgaaside kvaliteet on rahvusvaheline probleem. Seniajani on Eesti täitnud Soomega 1987. a sõlmitud vääveldioksiidiheitmete vähendamise lepingut eelkõige seetõttu, et elektri tarbimine ja tootmine on järsult kahanenud.

Koos Eesti majanduse elavnemisega on juba saavutatud lepingus ettenähtud piir, ning elektritootmise kasv uusi puhastusseadmeid ehitamata või lepingut rikkumata on raske. Samas on riskantne teha suuri keskkonnainvesteeringuid, mis ei too otsest majanduslikku kasu, põlevkivienergeetikasse, mille pikaajaline tulevik võib osutuda kahtlaseks.

Pole ka tõenäoline, et Soome lubaks Eestist «musta elektri» importi. Ekspordiks toodetav lisaenergia tooks ju kaasa Soome lõunaosa saastavate heitmete kasvu. Ka sümpaatial, mida Soomes Eesti vastu tuntakse, on piirid.

Eesti energiatööstus sõltub ühest kütuseliigist, põlevkivist, mida toodetakse ja põletatakse äärmiselt tsentraliseeritult kahes jõujaamas. Nii suur kontsentreerumine kujutab riski nii tehniliselt, äriliselt kui poliitiliselt.

Põlevkivi soodne hind on vaieldav, sest põlevkivil ei ole rahvusvahelist -- ja õieti isegi mitte kohalikku -- turgu.

Nii vähese energia- ja nii suure tuhasisaldusega kütust ei tasu pikki maid vedada isegi Eesti piirides.

Olukorras, kus ei soovita teha midagi kaevanduste ja karjääride vahel konkurentsi tekitamiseks, on põlevkivi elektrienergia hinna mõjutajana ettearvamatu risk. * VESA A. LAPPALAINEN OLI 1995. A EESTI VALITSUSE JA MAJANDUSMINISTEERIUMI NÕUNIK ELI SYNERGY- JA PHARE-PROGRAMMI JA EESTI--SOOME KOOSTÖÖPROGRAMMI RAAMES.