Müüt Eesti odavast elektrienergiast

Eesti põhjanaabritest tekkis Norras vaba elektriturg juba 1991. a. Mudel on lihtne ning lubab tarbijal elektrit osta ükskõik milliselt müüjalt. Tänu hüdro- ja tuumajõujaamade suurele osakaalule ning elektri tootmises valitsevale konkurentsile on elekter Soomes, Rootsis ja Norras oluliselt odavam kui mujal Lääne-Euroopas.

1995. a alustas tegevust Põhjamaade ühine elektribörs Nordpool ASA, hiljuti käivitus Soome elektribörs El-Ex. Peale suurtööstuse osalevad börsil võrguettevõtted, aga ka elektrimaaklerid, kes müüvad börsilt ostetud elektrit edasi. Börsitegevust juhib põhimõte, et kõige odavam elekter müüakse enne, kallim aga hiljem. Liiga kallis elekter jääb müümata.

Taasiseseisvumisel tekkis idee Balti Ringist, mis asendaks Eesti, Läti ja Leedu kuulumise endise NLi loodepiirkonna põhielektrivõrku osaliselt Põhjamaade, Poola ja Saksamaa elektrisüsteemiga. Võimalik oleks täielik lahtilülitumine Vene kõrgepingesüsteemist, kuid ajal, mil rahvusvahelise kaubanduse ja koostöö roll üha suureneb, poleks see otstarbekas.

Balti Ringi ideel on oma ärilised ja poliitilised põhjused. Näiteks võimalus müüa elektrit üle piiride ja luua Põhja-Euroopa ühine elektribörs. Palju on räägitud Eesti ja Soome vahelise merekaabli rajamisest, ehkki Eesti ja Soome ühendus on olemas ka Peterburi kaudu. Kaabel on kallis, kuid vaevalt on Venemaa huvitatud Eesti elektri Soome ülekandmisest, pigem tahetakse müüa oma elektrit.

Balti Ringi ja Põhja-Euroopa avatud energiaturgu kavandades tuleks meeles pidada, et odavaimat ja keskkonnasõbralikemat elektrit toodetakse hüdroelektrijaamades. Selliseid on palju Norras, Põhja-Rootsis ja Põhja-Soomes. Sama kehtib tuumaenergia kohta. Soome ja Rootsi tuumajaamades toodetud energia ületab mitmekordselt Eesti vajaduse. Arvamus, et vaba rahvusvahelise elektrituru tingimustes on põlevkivist toodetud Eesti elekter börsil eriti konkurentsivõimeline, on kahtlane.

Võidakse väita, et põlevkivi on odav ja lihtne energiakandja. Tõesti, analoogsete madala energiasisaldusega fossiilkütuste hulgas on Eesti põlevkivi üks kvaliteetsemaid maailmas. Ent tegu on peaaegu 50% tuhasisaldusega kütusega, mille muutmine elektriks nõuab tohutuid katlamaju ja erakorraliselt suurte masside edasi-tagasi vedamist. Nii kapitalikulud kui igapäevase logistika maksumus on väga kõrge.

Ainult elektrienergia tootmine tahkeid fossiilseid kütuseid kasutades on sageli kalleim variant ja põlevkivi energiasisaldus on fossiilsete kütuste hulgas madalamaid.

Soojuse ja elektri ökonoomset ja detsentraliseeritud koostootmist on Eestis vähe rakendatud, sest ainult Narva, Kohtla-Järve, Ahtme ja Tallinn saavad soojust jõujaamadest, mis toodavad ka elektrit.