5. august 1997
Jaga lugu:

Vähene tööpuudus pole majandusele ohtlik

Kõigepealt ei tahaks kuidagi nõustud Äripäeva juhtkirjas väitega, nagu ohustaks vähene tööpuudus majandust! Probleem oli see ilmselt NSV Liidus, vaevalt aga turumajanduses.

Teiseks, on kummaline, et sealsamas ülistatakse madalaid palkasid, mis tänasel päeval on paraku veel 6--10 korda naabrite juures pakutavast madalamad. Kolmandaks, on lausa inimvihkajalik nõuda riigilt tööpuuduse tõstmist.

Selliste argumentidega võivad poliitikud ilmselt lagedale tulla kusagil Ladina-Ameerikas. Eks selleks, et ikka odava töö tegijad Ameerika banaaniistandustesse ja polditehastesse jaguks ja et ameeriklastele loomulikult need paremad ja puhtamad ja suuremat lisaväärtust võimaldavad töökohad jääksid.

See, milleni võib viia taoline asjadest arusaamine, madala lisaväärtuse ideoloogia propageerimine ja millised on alternatiivid, siis alljärgnevalt.

Ei tasu tõe pähe võtta tööturuameti poolt avaldatavaid 1--3protsendilisi abirahasaajate numbreid. Juba aastaid on Eestis küsitluste abil selgitatud tegelikud tööpuuduse näitajad olnud ametlikest ca neli korda suuremad, kõikudes nii 7--9 protsendi vahel. Ja see ei ole juba ka läänes üldse mitte väike protsent.

Töötute ametliku numbri väiksuse põhjus on olematu abiraha: 250 krooni pärast ei ole suurt mõtet ameti uksi kulutada -- hoopis tulusam on oma aiamaal nokitseda, marju korjata või vargil käia.

Loomulikult tuleb arvestada ka vastupidist: n-ö mustalt ja oma kodumajapidamistes töötavaid inimesi.

Puhtpõllumajanduslikes äärevaldades ja põhjaläinud ettevõtetega tööstusasulates on töötuid omakorda 4--5 korda enam kui Eestis keskmiselt (s.o siis juba sinna 30--40 protsendi kanti).

Ja palgad on seal muidugi minimaalsed. Iseasi on see, et paljudel sotsialistlikust majandusest tulnud tehase-, põllu- ja farmitöölistel pole kvalifikatsiooni ja ka motivatsiooni uute oskuste omandamiseks.

Muidugi hämmastab ka ebainimlik mõistmatus. Mida ikkagi tähendab olla töötu? Mida tähendab olla ühiskonnas mittevajalik ja tegelikult siis tõrjutu. Kas inimene, kes ühiskondlike uperpallide tulemusel osutub tööturul tõrjutuks, on selles ise süüdi? Ja kui, siis mil määral? Paljud inimesed vaatavad abitult ringi, tahaks omandada midagi uut, kuid kust ja kellelt.

Seni kuni tööturuameti inimesed ootavad kundesid oma esindustes, sirutavad paljud neist käe pudeli järele, kaotavad oma füüsilise ja vaimse tervise, lähevad viimases hädas vargile või vabasurma.

Sageli, nagu ka kritiseeritavas juhtkirjas, väidetakse, et tööpuudus on sotsiaalne probleem. Väidaksin aga, et tööpuudus on eeskätt majanduslik probleem.

Nimelt on töötute näol kasutamata tööjõud, mis võiks piirkonnale tuua tulu, kasvatada rikkust ja kõikide inimeste heaolu. Mida suurem on tööpuudus ja mida madalamate palkadega peavad inimesed nõustuma, seda madalam on ka kvalifikatsioon, mida neilt nõutakse -- tekib suletud ring, millest Aafrika ja mitmed Ladina-Ameerika maad ilmselt välja ei ronigi.

Ettevõtted end madalate tööjõukuludega küll konkurentsis ei hoia. Ettevõtted peavad konkurentsis püsima mitte madalate palgakulude, vaid pideva tooteuuendusega. Juhtivad arenguteoreetikud (kes on siiski sama hästi ka praktikud), nagu Cardiffi professor Philip Cooke, nimetavad töötajate madalale palgale ja kvalifikatsioonile orienteeruvaid maid vähe lisaväärtust tootvateks (low road development) riikideks, mille vastandiks on innovaatilisuse, professionaalsuse ja ka kõrgele palgatasemele orienteeritud elaniku kohta suurt lisaväärtust tootvad kõrgelt arenenud (high road development) maad.

Nii Eesti ettevõtete kui ka kogu regiooni majanduse aluseks ei saa olla odav tööjõud, vaid just pidev uute turgude vallutamine (tootmismahu suurendamine mastaabiefekti saavutamiseks), uute toodete juurutamine (suurema turuväärtuse saavutamiseks) ja tehnoloogiate kasutuselevõtt (tootlikkuse kasvatamine), ettevõtte töötajate kvalifikatsiooni (tööviljakuse kasvu) ja sellest tulenevalt ka palgataseme (st ka heaolu ja motivatsiooni) tõstmine.

Mängides madalat mängu ei suuda me paratamatult ei inimeste, ettevõtete ega ka riigi taset tõsta.

Jaga lugu:
Hetkel kuum