Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigimetsa müügist
Praegu vaieldakse tuliselt riigimetsa müümise uue korra üle. Senine kord, kasvava metsa müük avalikul enampakkumisel, oleks nagu ennast ammendanud, kuid keegi ei ole loogiliselt seletanud, miks.
Võib-olla sellepärast, et metsaga tegelevate firmade arv on viimasel ajal järjest kasvanud, kasvava metsa oksjonitel ei ole enam ainult 4--5 suuremat firmat omavahel lanke jagamas ning nende kasum on jäänud väiksemaks. Või on asi selles, et mõne metsaametniku sõbra firmas ei jätku puitu, kuna enampakkumisel on lankide hinnad kõrgeks läinud.
Segaseks jääb jutt vahendajatest, kes lõikavad suuri kasumeid. Tegemist ei ole mitte vahendajate, vaid alltöövõtjatega, kes langetavad, koondavad ja transpordivad ümarpuitu palju efektiivsemalt ning suurtel ümarpuitu tarbivatel firmadel ei ole endal enam kasulik neid töid teha.
Millegipärast püütakse peale suruda mõtet, et mingi ametnik oskab puidule anda täpsema hinna kui turunõudlus. Ja kes vastutab, et firmad, saades eelläbirääkimistega endale õiguse metsa langetada, ei riku lepingut, sest suure osa kasvavast metsast moodustab paberipuu. Selle hindasid saavad mõjutada ainult Skandinaavia suured tselluloositehased. Planeerimine on hea asi küll, kuid meie oludes see veel ei toimi, kuna üldisi puidu hindu me mõjutada ei suuda. Ilmselt on metsaametnikel läinud meelest ajad, mil raielank anti kätte pärast 10% tasumist ning ülejäänud osa tasumata jätmine tõi riigile miljoneid kahjumit ja palju lootusetuid kohtuprotsesse.
Veel on juttu investeeringute kaitsest ja kohalikest puidu väärtustajatest. Kas riik peab hakkama kaitsma investeeringuid, mis on tehtud metsa langetamisse ja puidutööstusesse? Eestis on juba praegu liiga palju suuri ja väikeseid saekaatreid ja ei ole mõeldav, et odava puiduga peetaks üleval mõnda logisevat saeraami, mille ainsaks äriideeks on petisest soomlase lubadus osta kõrge hinnaga saematerjali. Nii võiks ju igaüks investeerida ja nõuda endale soodsaid toorainelepinguid.
Eestis on ilmselt ametnike survele raske vastu seista, seda enam, et põhiliseks kaotajaks saab olla ainult riik. Ametnikud, rõõmustage, võimu tuleb juurde, sest muidu käib üks pidev nurin.
Aarne Kask,
eraettevõtja