Lühima elueaga küla Venes
«Golevo panime me oma elukohale nimeks tolliterminaali järgi, mille platsil meid elama pandi. 36 autot võtavad enda alla ikka suure territooriumi,» räägib eelmise nädala lõpus autojuhina Eestisse naasnud Aleksandr Pantelejev. Kõik külaelanike «majad» olid tegelikult kanakoibadega täidetud külmutusveokid.
Elu Golevos algas hommikul kella kümnese koosolekuga. Päeval said juhid ringi kolada, ainukeseks tööks oli külmutusseadmete käigus hoidmine. Õhtul kella üheteistkümnest ei lasknud parkimisplatsi valvavad Vene tolliametnikud enam kedagi sisse.
«Tolliametnikega me eriti ei vestelnud, need lubasid, et kui palju möliseme, siis võetakse erimeetmed kasutusele,» kirjeldab Pantelejev autojuhtide suhteid oma valvuritega.
Kui juhid üritasid koos tollitöötajate juurde selgust nõudma minna, saatsid mundrimehed nad tagasi -- karjaga ei soovitud tegeleda. Ükshaaval minejatele tegid ametnikud aga selgeks, et külmikautod koos kaubaks olevate kanakoibadega on kauba saaja probleemide tõttu arestitud ja muu polevat autojuhtide probleem.
Veomasinad kanakoibadega hakkasid Moskva poole sõitma juba 23. juulist alates. Piirile jõudes said autojuhid aga teada, et kanakoibadele on unustatud võtta Venemaalt veterinaararsti luba ning seetõttu neid riiki sisse ei lasta. Osa autojuhte sõitis seepeale tagasi, osa jäi piirile ootama. 29. juulil lubati Moskvast kaup läbi lasta.
31. juulil aga keeldusid tolliametnikud T?kalovski tolliterminaalis kanakoibi lahti tollimast, probleeme olevat kauba saajaga. Seal ootasid autojuhid kuni 6. augustini. «Linn oli lähedal, kust sai asju osta, liikumispiiranguid polnud,» kirjeldab Pantelejev.
6. augustil tulid külmikute juurde automaaturid ning konvoeerisid masinad Moskva külje alla Golevo-3 tolliterminaali trahviplatsile.
Eestist anti autojuhtidele kaasa paber plaaniga, kuhu kaup tuua ning kauba saajaks märgitud Venemaa armee ja laevastiku abistamise fondi telefoninumbriga, millel pidi vastama Vladimir Buljakov. Kui autojuhid sellel numbril helistasid, siis soovitas vastaja neile seda teist korda enam mitte teha.
«9.-10. augusti paiku otsustasid juhid hommikusel koosolekul helistada saatkonda. Ilma telefonideta oleks väga raske olnud -- võib-olla oleks me siiani veel Venemaal,» räägib Pantelejev.
11. augustil jõudsid Eesti saatkonna töötajad esimest korda autojuhtide juurde. Järgmisel kokkusaamisel tõi saatkond autojuhtidele pesukausid ning pesupulbri, et autojuhid saaksid oma nädala kantud riideid pesta. «Seal platsil oli väga tolmune ning õhtuks olid kõik riided räpased,» selgitas Pantelejev.
Saatkond esitas ka ametliku järelepärimise Moskva tollivalitsusele ning Venemaa tollikomiteele. Veidi hiljem esitas Eesti välisministeerium toimunu selgitamiseks Vene välisministeeriumile noodi.
Seoses vastusega Eesti noodile hakkasid tolliametnikud külmikuid lahti tollima ning autojuhte Eestisse saatma. Väidetavalt oli toll kaubale leidnud uue ostja, kauba müüki korraldas Pantelejevi andmeil Vene firma Sojuzkontrakt.
Kahel Eestist tulnud autojuhil sai Venemaal olles viisa läbi. Üks autojuhtidest, kelle viisa juba 30. juulil läbi sai, otsustas riskida ning pidi piiri peal kaks päeva ootama, kuni ta tööandja AS Linnek uue viisa hankis. Teine jäi konsulaadi abi ootama.
Täna sõidab ASi Levekol autojuht Aleksandr Pantelejev jälle Venemaale, seekord Sankt Peterburgi.