Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Moe: paar sõna Jaak Leimanni toetuseks
Äripäeva juhtkiri ning debatt ministri ja Rakvere piiritusetehase direktori vahel käsitlevad Rakvere piiritusetehase erastamise kõrval taas kord Moe tehase 1/3 küsimust. Nii konkurendid Rakverest kui leht on seisukohal, et Moe puhul oli halb see, et ei toimunud avalikku enampakkumist ja müüdi väga madala hinnaga, kusjuures Rakvere puhul on just need tehingu head küljed.
Sven Preesi avaldused on mind üldiselt külmaks jätnud. Küll aga teeb mind murelikuks, et Äripäev ei ole suvatsenud kõiki asjaolusid ja fakte oma juhtkirja aluseks võtta.
Esiteks avalikkuse küsimus. Kuna Moe tehase aktsiakapitali laiendamine toimus äriseadustiku alusel, ei pidanudki avalikku enampakkumist korraldama. Arvestades ettevõtte majanduslikku olukorda, ei olnud aeganõudva enampakkumise läbiviimine ka reaalne.
Siiski tehti pakkumisi erinevatele huvilistele, koostööpartneritele jt, mida võiks nimetada kirjalikuks enampakkumiseks.
Moe tehase pakkumisele vastas viis firmat, kellest üks, tollase nimega Balti Põrand, nüüd OÜ Tulivesi, oli kehtestatud rangetel tingimustel nõus aktsiaid märkima. Ülejäänud neli, kes oma viisakad äraütlemised või vastuvõetamatud ostusoovid esitasid, olid: Ühinenud Meiereid, Rakvere piiritusetehase erastanud ETFC Grupp, Soome gigant OY Primalco (endise nimega ALKO), OÜ Glenkor ja AS Spalles. Seega jutt sellest, et kui oleks olnud avalik enampakkumine, oleks osta soovijaid olnud ei-tea-kui-palju, on rohkem pliiatsist välja imetud.
Teiseks hind. Moe 1/3 täiendavalt emiteeritud aktsiate eest maksti 3 miljonit reaalses rahas ja võeti kohustusi, mille täitmise tulemust on võimalik rahas hinnata. Seega võttis OÜ Tulivesi endale kohustusi oluliselt suurema summa kui 3 miljoni eest.
Rakvere hinda heaks nimetades on Äripäev jätnud tähelepanuta esiteks, et erastaja maksab 22,5 miljonist poole erastamisväärtpaberitega, tasudes reaalse rahalise osa kolme aasta jooksul.
Teiseks ostis Winum-E selle hinna sees ca 1,5 mln liitrit piiritust, mille hind ilma aktsiisita on ca 15--16 mln krooni. Õnnitlen E-Winumit Eesti kõigi aegade parima piirituseostu puhul!
Teeme väikese arvutuse (arvud ei ole sendini täpsed, kuid suurusjärgud on õiged): 22,5:2=11,25 miljonit. Liidame sellele EVPde hinna ca 4 mln, saame ca 15 mln krooni kolme aasta jooksul. Seega osteti tegelikult 1,5 mln liitrit piiritust ca 15 mln krooni eest (ilma aktsiisi- ja käibemaksuta!) kolmeaastase järelmaksuga ja saadi tehas pealekauba. Kui piiritus ära müüa, on Rakvere tehas Winum-E-le maksma läinud 0 krooni. Kas selline ongi riigile soodne tehing?
Väidetavalt on Rakvere tehasel ka kohustusi ja nende suurusjärk olevat 10 mln krooni. Kohustused tuleb täita tehasel, mitte uuel omanikul. Kuid isegi eeldades, et selle versiooni kohaselt anti Rakvere tehase erastajale kaasa 10 mln eest kohustusi, on sellest 1/3 ca 3 miljonit, mis oli Moe puhul audiitorite pakutud hinnaks. Kas selle taustal on Moe tehing halb?
Minister Leimann on tark inimene ja julges otsustaval hetkel teha tarku otsuseid. Moe piiritusetehase aktsiate märkimine 3 mln eest oli igati korrektne ja päästis Moe tehase.
Lõpetuseks teadmiseks fakt, miks oli Winum-E äriplaan oluliselt parem OÜ Tulivesi omast. Moe juhatusele ja nõukogule teadaolevalt nägi OÜ Tulivesi oma äriplaanis ette Rakvere tehase sulgemise. Et valida oli vaid kahe pakkumuse vahel, on seletamatagi selge, miks igasugune muu äriplaan, mis tagas tehase tegevuse jätkamise, oli parem.