4 detsember 1997

Ajakirjanik ei ole koll

«No miks sa seda ometi tegid,» küsib mõni firmajuht ajakirjanikult siis, kui temale varju heitvat infot avaldatakse. Sellise firmajuhi arvates on ajakirjanik hirmus õel ja tige inimene, kel on kindlasti ühe või teise ettevõtte vastu isiklik vimm.

Siin on firmajuhid asjata pahased. Nad lihtsalt ei saa aru, et ajakirjaniku töö on info edastamine, olgu see siis hea või halb. Samuti ei mõista nad, et vaba ajakirjandus on kaasaegse demokraatliku ühiskonnakorralduse üks alustalasid, mille kadumine võib tähendada totalitarismi taassündi.

«Tegelikult mulle isegi meeldib lugeda artikleid, kus mõnest ettevõttest halvasti kirjutatakse,» tunnistas hiljuti ühe miljardilise bilansimahuga suurettevõtte juht. Lisades, et ei suuda leppida sellega, kui kriitika alla satub tema enda firma.

Üks teine firmajuht sõimas ajakirjaniku läbi enne, kui oli uurinud, kas ettevõttes töötav avalike suhete spetsialist oli ikka teinud kõik selleks, et halvustav informatsioon ajakirjanduseni ei jõuaks. Ta maksis kõrget palka töötajale, kellel puuduvad esmajärgulised teadmised avalike suhete teooriast. Kuidas muidu põhjendada seda, et PR-juht püüdis halvustavat infot varjata sellega, et keeldus igasugusest kommentaarist.

Eraettevõtete omadest hullemaks peavad ajakirjanikud riigiasutuste PR-juhte. Üks ajakirjanik ütles, et talle ei jõua kohale, miks kulutatakse maksumaksja raha pressiesindajate peale, kes tegelikult püüavad suhteid pressiga vältida. Teisiti ei suutnud ta põhjendada seda, et kõige raskem on riigiettevõtetest infot saada pressiesindajate kaudu.

Pressiesindajate madalat taset arvesse võttes pole raske mõista, miks riigiasutuste maine avalikkuse silmis üha langeb. Kehv maine omakorda sunnib ajakirjanikke ametnikesse üha kriitilisemalt suhtuma.

Hetkel kuum