Eesti tervishoid muutuste tõmbetuules

Esmatasandi tervishoiu reformi tulemus on toiminud ligi kuu ning on aeg teha esimesed kokkuvõtted. Sellega alustas ka Äripäev oma 19. jaanuari artiklis perearstindusest. Välja on öeldud konkreetsed summad, passiivsus perearstipraksiste nimekirjadesse registreerimisel on väljendanud elanikkonna tegelikku arvamust perearstindusest. Vähemalt Tallinnas, kus patsiendil meditsiiniteenuste osutajate suhtes valikuvabadus suurem.

Ettevõtlikud perearstid seisavad fakti ees, et vaatamata aktiivsele reklaamikampaaniale ja ilusatele lubadustele ei õnnestunud enamikul neist saada kokku praksiseks vajalikku elanike arvu 1900±400. On suudetud küll paar praksist organiseerida kahe peale, sedagi kodanike arvuga, mis lähemal 1500-le kui 2300-le. Ei ole aidanud ka «eritingimuste» nõudmised praksise liikmete vähendatud arvu osas. Mis siis juhtus?

Elanikkond eelistas suures osas vanale süsteemile kindlaks jääda, vähemalt seal, kus käsu korras uut raske juurutada oli. Ametlik meditsiinipoliitika püüab taandada sarnase käitumise emotsionaalsele tasapinnale ning väidab jätkuvalt, et uus tervishoiukorraldus on tunduvalt parem.

Tegelikult poliitiline otsus riigikogu tasandil, et Eestis korraldatakse esmatasandi arstiabi perearsti printsiibil, puudub. Nii ulatuslik muudatus oleks eeldanud realiseerimist riikliku pikaajalise programmina, mis rahastataks eelarvest. See eeldaks sotsiaalset kokkulepet elanikkonna eri osade vahel ja peaks seetõttu sisaldama endas ka vahendid selgitustööks, samuti uuringuteks uue süsteemi toimimisreeglitest ja eelistest vana ees.

Praegu määrab arstiabi esimese etapi korraldamise vaid sotsiaalministri määrus nr 17 3. aprillist 1997. Kuigi on kehtestatud üleminek jaoskonnaarsti põhimõttelt perearsti põhimõttele, on mõlemad põhimõtted korrektselt defineerimata. Nende erinevuses võiks aga kajastuda reformi põhiolemus.

Määratlemata olid ka reformi põhieesmärgid (arstiabi kättesaadavuse parandamine, kvaliteedi tõus, kulude optimeerimine, järjepidevuse parandamine vm?). Kordagi ei seletatud, mida mõeldakse konkreetselt ühe või teise eesmärgi all ja kuidas seda parameetrit mõõta. Ei ole selge, milliste kulude optimeerimisest räägitakse üldises kulude struktuuris, millised on üldse optimaalse kulu standardid ning võimalused kulusid optimeerida. Puuduvad järjepidevuse hindamise standardid nii ajas, isikus kui info liikumises.

Kahjuks ei ole teostatud kehtima hakanud süsteemi finantsmajanduslikku analüüsi. Tegu on vaid tüüpilise eelarve ülevalt alla jaotamisega, lähtudes olemasolevatest finantsidest, kuid uurimata, kas kavandatud perearstisüsteemi ülesehitus ja tegelik töö mahuvad ära eelarvest eraldatud raha hulka.

Iga süsteem vajab kindlat hulka minimaalseid tervishoiusüsteemi siseseid organiseerimis- ja toimimiskulutusi, milleta ta üldse ei käivitugi. Mida suuremad need on, seda vähem jääb eraldatavast rahast patsientide ravimiseks, seda vähem saadakse raviteenust.

Samuti ei ole võrdlust praeguseni kehtinud süsteemiga, kumb on sarnaste kvaliteedi ja mahu standardite korral ökonoomsem ehk kummal neist jääb pärast organiseerimis- ja toimimiskulutuste mahaarvamist järgi enam raha klientide teenindamiseks.

Nii ei olegi imekspandav Äripäeva artiklis intervjueeritud perearstide mure, et raha kipub väheseks jääma, eriti kui tegemist on õigustamata visiitidega. Ometi oleks loogiline juba süsteemi luues arvestada, et meditsiinis esineb alati teatud hulk tühikäike, mis tuleb kuludesse planeerida.

Mind kui meditsiinijuhti huvitab väga ka küsimus, kuidas maksavad endale palka need kaks arsti, kes ühe praksise kahe peale organiseerisid. Mulle tundub, et mitte «poole koha» ulatuses mõlemale, pigem näpistatakse mõlema «täispalk» raha arvel, mida võiks kulutada hoopiski praksise edendamiseks.