Raha raiskamise kontseptsioon

Välisminister Toomas Hendrik Ilves, riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Tõnu Kõrda ja Eesti Päevaleht on paar viimast nädalat kutsunud poliitikuid üles suurendama järgmise aasta eelarves kaitsekulutusi.

Äripäev on kindlalt kaitsekulutuste suurendamise vastu. Praeguse kaitsekontseptsiooni ja kaitsejõudude struktuuri ning seal valitseva olukorra tõttu on kaitsekulutuste näol tegemist raha raiskamisega.

Hea näide selle kohta on möödunudaastane kütusekriis. Uudisteagentuuri BNS andmetel oli kaitsejõududele eelmisel aastal kütuse jaoks ette nähtud 4,6 miljonit krooni. Kuue kuuga suutis sõjavägi sellest summast ära kulutada 3,36 miljonit krooni.

Me võime oma maksudest riigile laekuva raha lasta kulutada tankide või lennukite ostmisele, aga kui need peavad aasta kolm viimast kuud kasutult seisma, sest kütuse ostmiseks ettenähtud raha on ära raisatud, siis ei ole nende sõjamasinate ostmine kuigi tark tegu.

Toimetust ei pane raha kontrollimatut kasutamist toetama ka maagiline neljatäheline sõna NATO. Me ei jaga Eesti Päevalehe seisukohta, et NATO on ainus Eestile tõelist turvatunnet pakkuv organisatsioon. Eesti riigi julgeolek sõltub eeskätt Eesti riigist endast, mitte NATOst. See, kui me tõstame oma kaitsekulutused NATO liikmesriikidega samale tasemele, ei tähenda veel seda, et meie sõjavägi on samal tasemel.

Selle asemel, et seada eesmärgiks viia kaitsekulud 1,5--2 protsendini SKTst (nagu nõudvat NATO), tuleks pürgida kõrgel tasemel sõjaväe loomise poole. Praegune kaitsekontseptsioon, mis tugineb totaalkaitsele, ei võimalda seda aga teha.

Äripäev on kaugel arvamusest, et Eesti ei vaja oma sõjaväge. Me oleme aga seisukohal, et enne kui otsustatakse hakata suurendama kaitsekulutusi, tuleks korralikult selgeks vaielda, kumb on Eestile sobilikuma, kas totaalkaitse või palgaarmee.

Meie kaitseväe juhid ja militaarsemalt meelestatud poliitikud räägivad, et palgaarmee tuleb Eestile praegusest sõjaväest kallim. Kuid keegi ei ole seda seni konkreetsete arvutustega tõestanud.

Mõned praegused sõjaväejuhid ei ole sellest tõenäoliselt ka huvitatud, sest nendele on südamelähedane nõukogude ajast pärit põhimõte, mille kohaselt tuleb vaenlast lüüa massiga, mitte mõistusega.

Kui Eesti poliitikud jäävad sellisele printsiibile jätkuvalt kindlaks, siis võime oma kaitsekontseptsiooni nimetada totaaltapmise kontseptsiooniks, mille teostamisele raiskab riik iga aasta sadu miljoneid kroone rahva raha.