Välisraha sissevoolu õnnistus ja viletsus

Teisiti öeldes võib välisraha ohjeldamatu sissevool kaasa tuua nähtuste kompleksi, mida nimetatakse majanduse ülekuumenemiseks -- olukorra, kus rahaturgu iseloomustab liigpakkumine. Eestlasliku enesepettuse arvele võib kanda masohhistlikult imetletava fakti, et 1997. aasta lõpuks olid siinsed pangad suutnud sisse laenata 5,8 miljardit krooni (aastane kasv 3,5 korda!), millele lisandus 2,9 miljardit krooni mitteresidentidele välja antud võlakirjade eest.

Sissetuleva raha struktuuris kaldus vaekauss raskelt lühiajalise raha kasuks (III kvartalis moodustas lühiajaline kapital nn muudest investeeringutest 93 protsenti ja 72 protsenti kogu kapitali- ja finantskonto ülejäägist).

1996. aastal ulatus kapitali- ja finantskonto ülejääk 12,6 protsendini SKPst (1997. a I p.a 10,6 %), millega tõusti Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekuriikide seas sama ülekaalukalt esikohale nagu jooksevkonto defitsiidi osaski. Kuivõrd taoline välisraha konverteeriti palkadeks ja sedamööda SKP näilikuks kasvuks, on juba iseküsimus. Rahapakkumise M2 aastane juurdekasv küündis oma kõrgpunktis, s.o juulis 55 protsendini.

Ingliskeelses majanduskirjanduses tähistab ravimit võõra liigraha vastu mõiste sterilizing capital inflows, s.o meetmed, mis on suunatud destabiliseeriva välisraha steriliseerimisele resp. neutraliseerimisele.

Eestis ettevõetust kuuluvad sinna valda karmistatud adekvaatsus- ja reservinõuded pankadele ning valitsusepoolne raha väljaviimine riigist. Detsembriks oli rahapakkumise M2 juurdekasv aastaarvestuses langenud 41 protsendini. Seda SKP eeldatava 21--22protsendilise nominaalkasvu juures.

Muide, tänase Indoneesia kriisi peamisi tegureid nähakse just välisraha vahepealses ohjeldamatus sissevoolus.

Eesti puhul võib end lohutada sellega, et currency board'i tehnoloogial põhinev rahasüsteem leevendab oluliselt nii jooksevkonto defitsiidi kui välisraha sissevooluga seonduvaid ohtusid.

Indoneesia-taolist suurt ja suhteliselt suletud majandust ei päästaks seegi.