Segane meediaturg

Kuigi eesti ajakirjandus toodab mahu-liselt palju uudiseid enda igapäeva-sest toimimisest, on see informatsioon kohati lünklik. Juhtiv päevaleht näiteks ei avalikusta juba pikemat aega oma reklaamikäivet. Mida küll ütleks sama lehe majandustoimetaja, kui näiteks mõni edukas jaekaubanduskett jätaks oma käibe järjekindlalt saladuseks?! Teise turul domineeriva meediakontserni mitmete väljaannete omanikeringi ümber on pidevalt spekulatsioone, kuid paraku mitte täit selgust.

Loomulikult ei saa meediaettevõtlust võrrelda naelatööstusega. Selle kinnituseks kehtivad meil jätkuvalt trükimeediale maksusoodustused. Kuid oma majanduslikus toimimises võiksid meediatöösturid siiki järgida samu avalikustamise põhimõtteid, mida nende palgatud ajakirjanikud eeldavad muudelt ettevõtjatelt.

Poliitiliselt peaks ajakirjandusturgu klaarima valimiste lähenemine. Kui auditooriumi säilitamise ja suurendamise huvides on enamik eesti meediakanaleid viimastel aastatel hoidnud üpris tasakaalustatud ja neutraalset joont, siis nüüd peaksid taas hakkama selgemini ilmnema väljaannete poliitilised sümpaatiad. On ju meil vaid paar mõjukamata ajalehte (Äripäev, Maaleht), kes võivad oma lugejaskonda pidada suuresti kattuvaks mõne erakonna valijatega ning seetõttu ka puhtsüdamlikult oma poliitilist meelsust deklareerida. Teised seevastu peavad kasulikumaks mängida kassi-hiire mängu -- sõltumatuse kinnituseks saavad ka omanike poolt poliitiliselt tõrjutud arvamusliidrid aeg-ajalt tagumiste külgede allservades oma vaateid väljendada. Samal ajal, kui poliitilise favoriidi kolmeveeruline foto kaunistab esikülje uudislugu.

Pikaajalise demokraatliku kogemusega turumajanduslikes ühiskondades ei soovigi mõjukad meediakanalid end sõltumatuse viigilehega katta.

Lugeja seisukohalt on kahtlemata tervitatav, kui näiteks briti alam teab, et The Guardian väljendab rohkem leiboristide ja The Daily Telegraph konservatiivide vaateid. Mis ei tähenda, et nendes väljaannetes ei avaldataks pidevalt eriarvamusi ja n-ö oma poliitikute kriitikat.

Trükimeedia omandisuhted ning poliitilised kallakud on tänases Eestis tänu nende valdavalt eraomanduslikule vormile siiski suhteliselt selged. Hoopis segasem on pilt elektroonilise meedia vallas. Riigil ehk aeg-ajalt vahetuval valitseval koalitsioonil on litsentside ja levikanalite (ümber)jagamise õiguse kaudu väga suur mõju elektroonilise meedia eraomanike ärile ja meelsusele.

Samal ajal näib riik kui avalik-õiguslike elektrooniliste meediate omanik üsna leigelt suhtuvat seal toimuvasse majandustegevusse ja poliitilisse propagandasse. Mõni ime siis, et riigitelevisiooni toimetajad endale tipp-pankuritega konkureerivad palgad määravad või et erakondade pressisekretärid Eesti Raadios saateid toimetavad. Kuni taoliste kurioosumiteni, et puhkepäevadel määrab riigiraadio uudistevaliku diktori isiklik maitse...

Avalik-õiguslik meedia hakkaks oma nime õigustama alles siis, kui nende majandustegevus muutuks sama avalikuks kui börsiettevõtetel. Praegu võib leida ETV Interneti koduküljelt selle viimase nelja aasta eelarve, mis on lahti kirjutatud üheksal (sic!) real. Riigitelevisiooni majandustegevuse bilanssi Internetist ei leia. Eesti Raadio pole aga oma koduküljel avaldanud isegi mitte eelarvet.