Mis tekitab ettevõtte juhi töös kõige rohkem stressi?

Kõige suuremat stressi tekitab inimeste ükskõiksus nendele antud ülesannete täitmisse. Kui korraldus on antud, siis sellele ei vaielda küll vastu, aga hiljem selgub, et kas ei ole midagi ette võetud või on seda tehtud puudulikult.

Sageli kulub palju aega pisiasjade peale. Tegemata jäetud pisiasi tekitab teinekord ka suuremas masinavärgis arusaamatusi. Kui üks väike mutter suures masinas ei tööta, siis võib see viia selleni, et kogu masin ei tööta.

Probleemid on iga päev ise värvi, iga kord nad leiavad ka erineva lahenduse.

Eesti tänane majandusruum pole ettevõtja jaoks ideaalne. Üllitised, mis nii Toompealt kui ka teistest kõrgetest majadest tulevad, on teinekord nii jaburad, et neid ei saa tõsiselt võtta. Tööd võivad nad aga segada. Kõige hullem on see, kui ametnikul tekib n-ö väikese inimese kompleks. Kui mõeldakse, et ma olen küll väike, aga mul on suur sulepea.

Kõige rohkem häirib, kui asjad ei liigu. Projektid on ju tavaliselt pikaajalised, kõik on planeeritud ja tööd segab väga, kui mingi lihtsa küsimuse lahendamisel tekib tõrge.

Teine probleem on katastroofiline ajanappus. Ei jõua teha kõike, mida tahaks ära teha.

See on ikka mingisuguste väikeste tegurite summa, mis häirib. Iga asja eraldi saaks lahendada, kõige halvem on, kui korraga tuleb mitu probleemi. Näiteks rasked kliendid või mõni personaliprobleem, kui kedagi on vaja kiiresti asendada. Kindlasti saaks ka oma aega paremini planeerida.

Väga palju aega võtavad pisiasjad.

Eesti on selles arengutsüklis, kus kõik ei ole veel normaliseerunud. Kui me kunagi saame inflatsiooni väikeseks, tariifid paika ja Euroopa Liiduga ühinetud, siis mingil määrab elu stabiliseerub. Praegu on enamik asju proportsioonidest väljas. Disproportsioonid tekitavad seda, et töötegemist takistavad rutiinid meil on ja ei kao veel lähiaegadel kuhugi.

Tööd segab ka poliitiline kemplemine, poliitilised grupeeringud püüavad tihtipeale oma huvide eest seista.

Kui tõstame tariife, siis on see poliitika, Eestis käivad kahjuks sotsiaal- ja majanduspoliitika koos. Kui ikka 20--30 protsenti elanikkonnast ei jõua omale teenuseid osta, siis on see suur probleem.

Teatud määral häirib tööd ka, et ettevalmistamisel olev telekommunikatsiooni seadus võib-olla pole päris selline, nagu Eestimaale vaja oleks.