Meditsiini finantseerimisest

Meditsiini finantsee-rimisküsimuse esilekerkimine Äripäeva veergudel on tervitatav («Tallinna keskhaigla pillub raha tuulde» ÄP 03.04.1998.).

Artiklis on siiski arvestamata jäänud Eesti ühe suurima haigla ja kogu meditsiini finantseerimisega seotud eripärad. Meditsiini finantseerimine lähtub põhimõttest: elamiseks vähe, hääbumiseks palju. Analoogses olukorras on kõik haiglad, kuna nende vahendid tulevad üle 90% haigekassast ning lepingumahu vähenemine muudab hetkega majandamisplaane. Pikaajaline finantsplaneerimine on võõrsõna, kuna plaane saab teha vaid aasta võrra ette. Raviteenuste hinnakiri ei näe ette kulutusi remondiks ja aparatuuri soetamiseks ning nende finantseerimise allikad ei ole kuskil fikseeritud.

Nii nagu vabrikud uuendavad tootmisvahendeid konkurentsis püsimiseks, peavad haiglad muretsema uut aparatuuri. Röntgeniaparaadi muretsemine oli hädavajalik, sest vana oli amortiseerunud. 1996. aastal olime veendunud, et haigla omanik, s.o Tallinna linn, suudab eraldada raha radioloogiakliiniku remondiks. Maikuus saame 8miljonilise kapitaalremondi lõpule viia, kuid see tuleb rahastada laenuga.