Kriisioht on alles

Kõige vähem on maailma juhtivate finantsametnike hulgas erimeelsusi täpse majandusinfo nõude ümber, mis peab andma selge ja õigeaegse ülevaate avaliku ning erasektori varadest ja kohustustest. Praegu on kättesaadav info praktiliselt kasutu -- andmed on vananenud ja poolikud.

Vastakamad on seisukohad nende ettepanekute ümber, mis taotlevad kohaliku finantssüsteemi tugevdamist. Praktika näitab, et ühe riigi nõrk järelevalve võib teistele kalliks maksma minna kas kriisi edasikandumise või kulukate abipakettide finantseerimise tõttu. Kagu-Aasia riikide toetuseks on IMF eraldanud üle 100 miljardi dollari. Siinkohal oleks abi konkreetsetest rahvusvahelistest standarditest ning suuremast rahvusvahelisest kontrollist riikide finants- ja järelevalvesüsteemide üle, leiab Rubin.

Mida tihedamalt maailma finantssüsteemid omavahel läbi põimuvad, seda vähem initsiatiivi jääb kohalikele kontrolliorganitele. Rubini ettepaneku järgi tuleks suurematel finantskeskustel teha tugevast kodumaisest järelevalvesüsteemist eeltingimus oma turgudele pääsemiseks. Sellisel juhul oleks näiteks Korea pankade tulek New Yorki ja Londonisse olnud enne läinud aasta detsembrit välistatud.

Kõige raskem on ilmselt tagada seda, et kahju kannaksid need, kes valeotsuse langetasid. Samal ajal kui Rubin taotleb erainvestorite vastutuse suurendamist, on Indoneesia valitsusele tehtud ettepanek aidata osaliselt katta erasektori võla restruktureerimisega seotud riski.

Käimasoleva debati vahest raskeim küsimus on aga see, kust peaks minema tasakaal viimase instantsi laenuandja funktsiooni ning erasektori senisest suurema vastutuse vahel. FT-REUTERS-ÄP