Kukk ja Gräzin võiksid lugema õppida

Minu 22. aprilli kom-mentaar Eesti ajakirjanduse mitmepalgelise riigi raha pööritamise-paigutamise kajastamise kohta leidis minu ammuste oponentide Kalev Kuke ja Igor Gräzini oodatult omapärase reageeringu. Kukke ja Gräzinit ei huvita ajakirjanduse tegevus majandusküsimuste valgustamisel. Eesti ajakirjandus enamasti ei märka palke libaliberalismi silmas, vaid otsib pindu sotsiaalse turumajanduse silmast.

Vastukajad jätavad mulje, et kritiseerimise eel pole minu kommentaari jt artikleid loetud. Mulle omistatakse vaateid ja mõtteid, mida ma kunagi pole avaldanud. Kukk ja Gräzin esindavad kõiketeadva poliitiku karikatuure. Nad ei tule selle peale, et keerulisematest majandusküsimustest arusaamiseks pole geograafi ja juristi haridus sageli piisav.

Olles majandusõpikutega valmis saanud, võiksid härrased ka eetikaalast kirjandust uurida. Kuigi eetikaga on nagu mõistusegagi -- seda kas on või ei ole ja kui ei ole, siis ei pane puudumist tähelegi. Mind süüdistatakse eetika puudumises, kuna minu majandusalaste artiklite juures on alati (ja enamasti toimetuste initsiatiivil) ka majandusteadusliku tööga väljateenitud tiitlid.

Millegipärast on aga geograaf Kukk ja jurist Gräzin oma eriala probleemide lahendamise asemel majanduspõldu kündma kippunud. Unustades märkida, et tegemist on asjast kaugel seisva amatööri parteipoliitilise arvamusega. Nii on minu oponentidel ka praktilise eetika alal veel palju arenguruumi.

Mis puutub juudalik-matrossovlikku elukäsitlusse, mida minu oponendid esindavad, siis sellelegi sean vastu alternatiivi: sõltumata sugulussidemetest, parteipoliitilistest seisukohtadest, usutunnistusest, erialast ja omandatud tiitlitest tuleb alati ja avalikult esindada teaduslikku tõde ning õigust (piirid ainult teadmistest ja kogemustest). Inimene võib eksida, aga ei tohi valetada. Soovitan sellist eetikat ka oma oponentidele.