Lühinägelik taotlus

Seoses valitsuse, ametiühingute ja töö- andjate esindajate kolmepoolsete läbi-rääkimiste järjekordse vooruga on taas päevakorda tõusnud ametiühingute nõudmine tõsta alampalka. Läbirääkimiste teemaks on palgatõus 1100 kroonilt 1400 kroonile, s.o 27,3%. Sellise järsu tõusu taotlemisel jäetakse tähele panemata, et tööandja peab leidma reservi, mille arvel töötasu tõsta.

Murettekitav on riigi keskmise brutopalga kiire kasv, kuid seda võib iga tööandja lihtsalt teadmiseks võtta ja töötada välja vastavalt oma vajadustele ning võimalustele oma palgasüsteemi, arvestades enda püsimist konkurentsivõimelisena tööjõuturul.

Alampalga tõstmisel on situatsioon aga sootuks teistsugune. Tööandja peab miini-mumpalga suurenemisel sõltumata enda majanduslikust situatsioonist suurendama töötajate töötasusid.

Need tööandjad, kelle juures töötab alampalka saavaid töötajaid või kelle kogu palgasüsteem on seotud alampalgaga, on sunnitud tõstma ka paljude teiste töötajate töötasusid, sest vastasel juhul kaob tasakaal eri ametikohtadel töötavate inimeste töötasude vahel. On ebanormaalne, kui näiteks koristaja töötasu tõuseb igal aastal umbes 30% seoses alampalga tõusuga, samas jääb kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate töötasu muutmata, sest tööandja ei leia selleks vahendeid. Loomulikult ongi ametiühingute lõppeesmärk tõsta alampalga suurendamise kõrval töötasu üldist taset, kuid siin jäetakse paljud asjad arvestamata.

Kreenholmi puhul tekib sellises situatsioonis suur vajadus täiendavate vahendite järele. Juhul kui Kreenholmi Grupi kõigi töötajate töötasusid tõsta proportsioonide säilitamiseks 27%, on täiendavad tööjõukulud ligikaudu 60 miljonit krooni aastas.

Juhul kui töötasusid tõsta valikuliselt, jättes muutmata kõrgemad töötasud, tõuseksid tööjõule tehtavad kulutused ca 17% ehk 38 miljonit krooni aastas.

Kuna müügihinna tõstmise võimalused on lääne turul väga piiratud, tuleks täiendavad tööjõukulud kanda firma tegevuskasumi (või -kahjumi) arvel. See omakorda välistaks ettevõtte konkurentsivõime säilitamiseks ja parandamiseks vajalikud investeeringud ning pankrot oleks ette programmeeritud. Kreenholmi-suuruse ettevõte pankrot tähendaks paljude töökohtade kadumist tööturult üldse.

Ettevõttel oleks tunduvalt kergem edasi töötada, kui miinimumpalga tõstmise asemel keskendutaks tulumaksuvaba miinimumi suurendamisele. Säiliksid proportsioonid eri ametikohtade töötasude vahel ja tööandja saaks töötasu muuta vastavalt vajadustele ja töötajate tööpanusele. Kreenholmis tõusis keskmine töötasu 1997. a 1996. a võrreldes 19%, seejuures lisandus 150 töökohta.

Riigi seisukohalt on sellise otsuse vastuvõtmine loomulikult tunduvalt raskem, sest esmapilgul vähenevad oluliselt nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tulud.

Situatsiooni tuleks siiski vaadelda laiemalt. Kui jätta muutmata tulumaksuvaba miinimumi suurus ja tõsta 27,3% võrra alampalka, võib see kaasa tuua nii mõnegi suure eksportööri tegevuse lõpetamise.

Suurenevad oluliselt riigi kulutused sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Sellisel juhul võib tulumaksust saadav tulu väheneda isegi rohkem kui tulumaksuvaba miinimumi tõstmisel.

Ei tohiks siiski unustada, et iga riik või omavalitsus on just täpselt nii rikas, kui on seda tema kodanikud. Riigi alamate heaolu sõltub eelkõige nende võimalustest teha tööd ja teenida raha. Viimane omakorda on otseses sõltuvuses riigis valitsevast ettevõtluskliimast ja ettevõtetele loodud võimalustest oma tegevuse arendamiseks.

Kadri Rattasepp on Kreenholmi Valduse ASi personalidirektor. Oma kommentaaris kritiseerib ta ametiühingute nõudmist tõsta alampalka.