Äripäev andis oma 1. juu-li juhtkirjas Forekspangale soovituse mitte lõpetada äritegevuse arendamist ida suunal, kuna pank ise ei saavat aru, mis talle hea on.

Artiklis on öeldud: «Forekspank võiks oma senist tugevat külge ehk idaturgu edasi arendada. Pank ise nii ei arva.» Selline avaldis ÄP seisukohana on kummaline, sest samas numbris on leht avaldanud kahe Forekspanga tippjuhi kinnituse, et Vene turg on endiselt panga huviorbiidis. Kes siis veel esindab panga arvamust kui mitte juhatuse esimees, kes samal leheküljel juhtkirjaga ütleb, et välisturgudel on endiselt prioriteet Venemaa? On arusaadav, et arvamustoimetus ihkab oponeerida firma juhtkonna arvamusele, kuid praegu kukkus see halenaljakas välja, sest arvamuste konflikt tegelikult puudub.

Samuti jääb arusaamatuks, mida on ÄP mõelnud lõiguga, kus arutletakse Forekspanga võimalusi «kohalikule turule orienteerumisel».

Forekspank on kuus aastat kohalikul turul tegutsenud ja on saavutamas peagi III positsiooni. Samas numbris ilmunud ÄP riskireitingus, on kirjas: «Nii Hoiu- kui ka Hansapank on kaotanud ka paraja turuosa, mille omanikeks näikse olevat saanud esineliku ülejäänud liikmed Ühis- ja Forekspank.»

Kuid lehe juhtkiri teatab, et turg on tegelikult juba ära jaotatud ja Forekspank on jäänud selle turu hõivamisega hiljaks. Turg ei ole kunagi lõplikult jaotatud ja konkurentsis võidab see, kes pakub väiksemate kuludega rohkem väärtust.

Tekib mulje, et ÄP arvamustoimetus kirjutab juhtkirju lihtsalt sellepärast, et peab. Võiks vähemalt jälgida, et ühele leheküljele ei satuks kõrvuti ettevõtte esindaja seisukoht ja ÄP väide, nagu ettevõte tegelikult nii ei arvaks. Juhtkirja teema arutelul toimetuses esitatud arvamusi ei saa serveerida kui tõde. Kui ettevõtte strateegia langeb kokku ÄP arvamusega ettevõttele parimast, tuleb sellega leppida.