Uppumisohus hoidke end selili ja vältige paanikat

08. juuli 1998, 00:00

Inimesed arvavad tihti, et nad oskavad hästi ujuda, kuid hindavad oma võimeid üle. Ujudes sügavatesse kohtadesse, kus jalad ei ulatu põhja, satub ujuja väsides uppumisohtu.

Eriti ohtlik on kogenematul ujujal minna tundmatu põhjaga veekogudesse. Seal võivad esineda sügavad augud, külmad veevoolud, veekasvud ning -keerised, millesse sattudes ujujat haaranud hirm võib areneda paanikaks.

Paanikas inimene kaotab enesevalitsuse, hakkab rabelema. Rabelemine soodustab kiiret vee alla vajumist. Inimene upub jõudmata appigi karjuda.

Tajudes, et jalad ei ulatu põhja, ei tohi võtta püstiasendit ega hakata rabelema. Vesi kannab inimest, kuid selleks tuleb võtta võimalikult horisontaalne asend.

Kõige soodsam on lamada selili, nägu veest väljas, kopsud õhku täis ning liigutada enda veepinnal hoidmiseks rütmiliselt käsi ja jalgu. Selliselt puhanuna võite endas leida jõudu kaldale ujuda. Häbiasi pole ka appi hüüda.

Tundmatus kohas ujudes tuleb arvestada, et seal võib sageli leiduda veealuseid poste, kände, kive. Ebaühtlase põhja tõttu on ujumine keelatud liiva- ja kruusakarjäärides.

Tundmatus kohas pea ees vette hüppamine võib põhjustada raskeid pea- ja lülisamba vigastusi. Vettehüpped suurematest kõrgustest võivad samuti osutuda ohtlikuks, sest vette sukeldumisel ei osata keha õiges asendis hoida. Igal suvel murrab vette hüpates oma kaelaluu umbes paarkümmend inimest. Surmasaamise kõrval ähvardab kaelavigastuse korral ratastooli jäämine.

Kuna ujumine on suhteliselt raske kehaline töö, peab ujuja olema terve. Teatud haiguste, näiteks langetõve ja osa kõrvahaiguste puhul on ujumine keelatud.

Arvestada tuleb ka sellega, et ujuma ei minda vahetult pärast söömist täis kõhuga. Esiteks võtavad töötavad lihased seedeorganitest ära osa verd, see aga segab normaalset seedimist. Teiseks suureneb tunduvalt südame koormus, sest süda peab tagama normaalse vereringluse nii lihastes kui ka seedeorganites. Kolmandaks võib jäsemete verega varustamine jääda mitteküllaldaseks, mis omakorda kutsub esile krambi.

Krampi võivad tekitada veel suitsetamine enne ujuma minekut, sest nikotiin ahendab veresooni, ning kaua aega ühes stiilis ujumine, mis koormab üle üksikud lihasgrupid. Samuti külmas vees viibimine.

Neil, kes lähevad ujuma alkoholijoobes, on tunduvalt suurem oht sattuda veeõnnetusse. Joove põhjustab oma võimete ülehindamist, tekib petlik energia- ja jõukülluse tunne.

Tegelikult väsib alkoholi tarvitanu kiiresti ka väikese füüsilise koormuse korral, sagedamini tekivad tal reflektoorsed südame-vereringesüsteemi talituse häired, mille tõttu on uppumisohtu sattumine väga tõenäoline.

Alkoholi tarbinud inimese veresooned on laienenud, sellises olekus vette minnes kaotab keha suurel määral soojust ning võib alajahtuda. Alkohol pärsib ajutegevust, mis mõjutab koordinatsiooni ning kaitsereflekse.

Nõrgal ujujal ei maksa hättasattunut ujudes päästma minna. Leida tuleks piisava ujuvusega ese ja see abivajajale ulatada.

Kuna uppuja haardub ujudes päästma tulnu külge, peab sukelduma ning üritama ta pöörata seljaga päästja poole, siis haarama lõuast või juustest ja vedama ta kaldale.

Haardest vabanemiseks tuleb korraks sukelduda koos hättasattunuga.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    28. November 2011, 18:45
    Otsi:

    Ava täpsem otsing