Eesti rikkaima inimese nimi ei ole päris kindlasti meie ajalehtedest kuigi tihti läbi jooksnud ja ma usun, et see nimi ei ütle avalikkusele tegelikult mitte midagi.

Need, keda mainitakse Eesti rikkamate inimestena, kindlasti rikkaimate hulka ei kuulu, võib-olla oleksid nimekirjas kusagil lõpupoole.

Pigem nimetatakse neid sellepärast, et nende nimed on tuttavad. Nende ärid on legaalsed ja avalikud ning inimestele teada. Kõige rikkamad ei afi?eeri oma ärisid, ma ei saa öelda, et tegemist on illegaalse äriga, sest ma lihtsalt ei tea seda. Usun, et rikkaimad inimesed Eestis ei kanna eesti nimesid.

Arvan, et teda tuleb otsida pankurite seast. Neist on kõige rohkem kirjutatud ja räägitud ning infot nende rikkuse kohta on rohkem avalikustatud.

Kui kõik -- ärimeeste kõrval ka poliitikud, riigiametnikud koos abikaasadega -- peaksid täpselt deklareerima oma sissetulekud ja varandusliku seisu ja maksuamet need andmed ka avalikustaks, saaks ehk objektiivse nimekirja koostada. Võib-olla jõuame ükskord sinnamaani, avatumasse ühiskonda.

Väga raske on kedagi eraldi välja tuua, ilmselt võiks see inimene olla kas panga või kütusefirmade omanike hulgast.

Ei oska vastata, mind isiklikult see ei huvita.

Ma ei tea, kes on Eesti rikkaim inimene, ja ausalt öeldes mind see ei huvitagi. Minule isiklikult ei meeldi urgitseda teiste rahakotis. Teisalt oleks selline arvamine ebakorrektne tegevus.

Suur osa inimesi, kes töötavad hästi ja on suhteliselt rikkad, on ise tagasihoidlikud ja üldusele tundmata. Silma jäävad need, keda ajakirjandus on esile tõstnud kas positsiooni või millegi muu poolest. Neist räägitakse.

Millegipärast arvatakse, et rikkus tähendab hoogsat tarbimist, sageli ei nähta, et rikkus on tegelikult suur koormus. Mida rohkem on rikkust, seda enam kohustusi, ka kohustus rikkus säilitada.