Kui reaalne on kriis Eesti majanduses?

Ühest küljest ei saa olla põhjendamatu optimist, ent ka maailma lõppu ei taha kuulutada, kui ei tea, milline on tegelikult majanduse olukord. Kõik senised hinnangud põhinevad subjektiivsetel asjaoludel, sest ükski ettevõte ei teata konkreetseid andmeid. Me ei tea, kui suur see pahaks läinud kala majanduse sees on.

Pankrotilainet on ennustatud 1990. aastast peale, aga majandus on seni suutnud raskustele reageerida. Nüüd peab hakkama juhtima väga väikesi kasumimarginaale. Efektiivsuse mõiste muutub aina täppisteaduslikumaks, iga kulutust tuleb hakata väga täpselt planeerima, peab loobuma igasugustest kõrvalistest tegevusaladest.

1997 oli mõnes mõttes ebanormaalne aasta ja nüüd hakkab olukord normaliseeruma. Spekulatiivse vaba raha tekkimine on ära langenud. Paljud firmad ei oska muutunud oludes tegutseda.

Tagasilööke toimub pidevalt, sest raha hind on kallim. Ettevõtted kaebavad krediidivõimaluste raskenemise üle, eluasemekrediiti ei saa, raskusi oli õppelaenudega. Aga see, et toimunul on edasisele teatud mõju, ei tähenda veel, et peame hakkama kartulikoori sööma.

Momendil olemasolevatel põhjustel üldkriisi tulemas ei ole. Põhjused võivad ju kunagi maailmas tekkida. Kui Eestis oli 1930ndail aastail kriis, siis selle põhjuseks ei olnud Eesti. Me peame arvestama, et maailmas toimuvad praegu olulised protsessid, mis võivad mõju avaldada ka Eestile.

Protsessid on väga komplitseeritud. Jälgida ainult seda, kas areng on kiire või kas me ei ole maoli kukkunud, on lihtsalt ühekülgne. Tuleb näha ka teist külge, millised on potentsiaalsed ohud, millistes tingimustes need võivad rakenduda, ja sedagi, et nendele saab vastu seista teatud abinõudega. See on pidev töö, millega peaksid tegelema poliitikud nii valitsusliidus kui ka opositsioonis.

Eelmise aasta edukus on selline muret tekitav edukus -- suur osa edukusest oli tingitud väga suurest raha sissevoolust ja majanduskasv suuresti tingitud impordist. Eelmise aasta järgi latti seada on vale, sest selline kasv tuli maha lõigata.

Mulle tundub, et hinnangud on ülereagee- ring toimunule. Nõustun sellega, et eelmise aasta ?okkide järellainetus kestab edasi, aga ei usu, et need on nii suured üldmajanduse taustal. Vaatame väga palju börsi. Börsil on esindatud peamiselt pangad, väike osa majandusest, ja see lainetus on panganduses suurem kui mujal.

Üksikutes ettevõtetes tekivad kindlasti raskused. Mõnel läks eelmisel aastal harjumatult ladusalt. Olukorda, kus tuleb natuke rohkem rabelda ja kus puhaskasumid nii kiiresti ei kasva, nimetatakse nüüd kriisiks. Kui vaadata tööstusettevõtteid, siis tundub, et neil polegi keskeltläbi nii hull.

Võib-olla ei olegi negatiivsed signaalid nii halvad, «pigistamist» on vahel vajagi: pangad ei anna enam kindlasti nii lihtsalt laene, hakkavad krediteerima rohkem eksportijaid. Taastuvad majandusesisesed proportsioonid.