Täistehtud kompass

Juba paar kuud võetakse ajakirjanduses ägedalt sõna põllumajandustootjatele riikliku toetuse andmise teemal. Tegemist on kurtide konverentsiga, kus igaüks räägib teiste argumente kuulamata (mõistmata). Iga sõnavõtja pakub Eesti majanduspoliitika laevukesele oma kurssi, mis tundub tema enda argumentide süsteemis ainuõige. Üldine silmapiir piirdub libaliberalistlikel sõnavõtjatel ainult oma ninaotsaga.

Kahtlusi ei tekita põllumajandustootjate arvutused -- põllumajandus kaotab 1999. a kõlvatu väliskonkurentsi ja kodumaiste monopolide röövpoliitika tulemusena üle kahe miljardi krooni. Selle kahju on tekitanud küündimatu libaliberalistlik majanduspoliitika ja seetõttu nõutakse õigusega nende kahjude hüvitamist just nimelt riigi poolt.

Erinevalt Laari-Tarandi maaelu laostavatest valitsustest on praegune valitsus maaerakondade mõjul vähemalt teadvustanud maaelu probleemide teravuse. Paraku ei ole aga riigieelarve tõepoolest kummist. Nii laiutabki põllumajandusminister Andres Varik põllumajandustootjatega läbirääkimistel ainult kurvalt käsi -- üle 730 miljoni krooni ehk üle kolmandiku kahjust ei suuda valitsus riigieelarvest kompenseerida. Põllumajandustootjate ja esimese maaelu arengut toetava valitsuse õnnetu vastasseis annab rohkelt kõneainet igat liiki libaliberaalsetele kiibitsejatele. Eesti Pank on kuus aastat ajanud ühte ja sama joru -- ainult pangandusele antavad maksusoodustused ja dotatsioonid on liberaalsed (vajalikud), põllumajanduse kaitsmine kõlvatu konkurentsi või panganduskrahhide eest kujutab endast lubamatut sotsialismi. Maksuameti pealik esines saalomonliku tarkusega -- kuna põllumajandusest ei laeku makse, on tegemist varimajandusega, mida ei tohi riik toetada. See, et põllumajandustootja tulud on kadunud impordi vahendajate ja tööstusmonopolide tasku ja sealt offshore-firmade kaudu olematusse haihtunud, ei ole maksuametnike teadvusesse jõudnud.