Juba paar kuud võetakse ajakirjanduses ägedalt sõna põllumajandustootjatele riikliku toetuse andmise teemal. Tegemist on kurtide konverentsiga, kus igaüks räägib teiste argumente kuulamata (mõistmata). Iga sõnavõtja pakub Eesti majanduspoliitika laevukesele oma kurssi, mis tundub tema enda argumentide süsteemis ainuõige. Üldine silmapiir piirdub libaliberalistlikel sõnavõtjatel ainult oma ninaotsaga.

Kahtlusi ei tekita põllumajandustootjate arvutused -- põllumajandus kaotab 1999. a kõlvatu väliskonkurentsi ja kodumaiste monopolide röövpoliitika tulemusena üle kahe miljardi krooni. Selle kahju on tekitanud küündimatu libaliberalistlik majanduspoliitika ja seetõttu nõutakse õigusega nende kahjude hüvitamist just nimelt riigi poolt.

Erinevalt Laari-Tarandi maaelu laostavatest valitsustest on praegune valitsus maaerakondade mõjul vähemalt teadvustanud maaelu probleemide teravuse. Paraku ei ole aga riigieelarve tõepoolest kummist. Nii laiutabki põllumajandusminister Andres Varik põllumajandustootjatega läbirääkimistel ainult kurvalt käsi -- üle 730 miljoni krooni ehk üle kolmandiku kahjust ei suuda valitsus riigieelarvest kompenseerida. Põllumajandustootjate ja esimese maaelu arengut toetava valitsuse õnnetu vastasseis annab rohkelt kõneainet igat liiki libaliberaalsetele kiibitsejatele. Eesti Pank on kuus aastat ajanud ühte ja sama joru -- ainult pangandusele antavad maksusoodustused ja dotatsioonid on liberaalsed (vajalikud), põllumajanduse kaitsmine kõlvatu konkurentsi või panganduskrahhide eest kujutab endast lubamatut sotsialismi. Maksuameti pealik esines saalomonliku tarkusega -- kuna põllumajandusest ei laeku makse, on tegemist varimajandusega, mida ei tohi riik toetada. See, et põllumajandustootja tulud on kadunud impordi vahendajate ja tööstusmonopolide tasku ja sealt offshore-firmade kaudu olematusse haihtunud, ei ole maksuametnike teadvusesse jõudnud.

Põllumajandusest võtab sõna ka ajakirjanik K. Tarand, kelle teadmised selles osas paistavad piirduvat lehma ja liblika eristamise võimega. Ta püüab jätta muljet, nagu tuleks põllumajandust abistada põllumeeste küündimatuse, mitte libaliberalistliku majanduspoliitika pankroti tõttu. Loomulikult tundub talle õiglane rahva vaimu sandistava ajakirjanduse vabastamine käibemaksust.

Tartu Veevärgi juht julges arvata, et põllumajandust ei tohiks toetada, sest need ei oskavat majandada. Tartu Veevärk on Eesti krooni tulekust saadik kergitanud teenuste hinda kaks-kolm korda keskmisest inflatsioonist kiiremini. Ilmselt peab monopolettevõtte juht sellist tarbijate röövimist majandamiseks. Põllumajandussaaduste turul valitseb tihe konkurents ja monopolidelt pole selles valdkonnas küll midagi õppida.

Segadus tekkis sellest, et Eestis on põhjalikult täis tehtud turumajanduses majanduspoliitikale suunda näitav kompass. Selle nõel näitab turumajanduses konkurentsitingimuste võrdsuse põhjanaelale.

Praegune valitsus seadis end aga ise sellesse rumalasse olukorda. Sel ajal kui osa koonderakondlikest vikerkaarevärvilistest ministritest poliitilise kõhulahtisusega nurga taga kükitas (nende seas välisminister Ilves), tõstis teine osa neist poliitilise põiepeetuse piinades käe kõlvatut väliskonkurentsi ohjeldavate tasakaalustustollide kehtestamise vastu. Enne tasakaalustustollide mahahääletamist oleks Koonderakond pidanud endale aru andma, et subsiidiumide osas ei suuda Eesti kunagi võistelda rikaste ELi riikidega.