«Pank saab töötada vaid siis, kui on raha,» rõhutas Kraft, kes 1992. aasta lõpus oli Eesti Panga asepresident ning määrati TKP moratooriumihalduriks. «Moratooriumikomisjoni ülesanne ei olnud pakkuda lahendusi.»
Krafti kinnitusel oli TKP raamatupidamine korrast ära ning moratooriumikomisjon ei saanud kirjalikest taotlustest hoolimata TKPst vajalikke dokumente. Krafti sõnul vastutas panga tegevuse eest panga juht.
Vahur Kraft ütles, et TKP sundlikvideerimise otsust ei saa käsitleda kui poliitilist otsust. Samas möönis ta, et kahe tol ajal moratooriumi all olnud panga -- UBB ja Põhja-Eesti Aktsiapanga -- abistamine tugines valitsuse otsusele. «Tartu Kommertspanga probleemid tulenesid panga juhtimise tegevusetusest,» põhjendas Kraft ja lisas, et kahe teise panga puhul oli tegemist nende varade külmutamisega Venemaa välismajanduspangas.
«Jään endiselt seisukohale, et tegemist oli siiski poliitilise otsusega,» kommenteeris Viktor Arhipovi kaitsja vandeadvokaat Sirje Must. «Ühtesid panku otsustati abistada ja teisi mitte.»
TKP likvideerimiskomisjoni liige Ardo Kamratov väitis aprillis kohtule tunnistusi andes, et ilmselt langetati otsus TKP moratooriumi kohta Mart Laari valitsuse tagatoas.
Arhipovit süüdistatakse ametialases lohakuses.
Tartu Kommertspanga kohtuasi Rein Kaarepere üle lõpetati märtsi lõpus, sest Kaarepere omaksed ei soovinud postuumset kohtuprotsessi.