Kuigi kohus ja valitsus on saanud maha oma määrustega, pole pingpong Tallinna sadamate duty-free kaubanduse sulgemise-mittesulgemise asjus ilmselt veel kaugeltki lõppenud. Raha on raha ja pealegi on kõnealune teema ka omajagu poliitilist profiiti tõotav.

Samas pole siinkohal siiski tegemist pelgalt kahe huvipoole -- laeva- ja poefirmade -- n-ö ettevõtteökonoomika tasandile jääva vastasseisuga. Pigem taandub küsimus teatavatele tavadele ja üldrahvamajanduslikele kaalutlustele.

Tsiviliseeritud maailmas on asjalood nii, et tollikontrolli tsoonis asuvate nn maksuvabade müügikohtade, puudutagu need siis lennuvälju või sadamaid, põhiline rahvamajanduslik eesmärk on võtta maalt lahkuja taskust viimanegi kross. Selle, mis «maksustatud» kaupade ostmist või siis tax-free tagasimaksetena on talle veel jäänud. Eestis käivad asjad vaat et vastupidi. Väljast tulija pääseb linna peale pärast «maksuvaba» viina ostmist, õhtul piiri tagant naasnul on erinevalt kodus kükitanud kaasmaalasest õigus kodupinnalt ostetud maksuvabale yömyssy'le. Rääkimata veel kolmandatest-neljandatest võimalustest.

Tallinna sadamate reisiliikluse sotsiaalset spetsiifikat arvestades peaks nii Tallinna kui ka kogu Eesti majanduse huvides olema mere tagant tulnute meelitamine võimalikult kaugele sadamakaist, andmaks sellega tööd ja leiba nii linnamajandusele kui tavakaubandusele. Laskumata siinkohal arutlusse duty-free sadamakaubanduse leviku üle Euroopas, iseäranis Läänemere randadel, võiks vahest viidata ühele üldtunnustatud loogilisele ahelale. Nimelt, viinamüügi vähenemisega rahvusvahelistes vetes kurseerivatel laevadel tõusevad piletihinnad (rahvusvaheline praktika käsitleb teatavasti viinahinda piletihinna komponendina), mis viib vähemalt teatavas ni?is reisijate arvu vähenemisele.

Piletihinna tõusuga kaasneb reisijate ja mingil hetkel ka randuvate laevade arvu kukkumine.

See toob endaga omakorda kaasa sadamamaksudest laekuva raha vähenemise. Teisiti öeldes, kaotajaks on laevad, sest väheneb reisijakäive. Kaotavad ka sadamad, kellel jäävad laekumata sadamatasud, mida viinaga kompenseerida oleks lootusetu. Kaotajaks on sadamate tagamaad, sest tulijal pole ju mõtet minna kaugemale tollitsoonis asuvast poest.

Tõsi, kus kaotajaid, seal ka võitjaid.

Kui muidu ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kas või seadusandja toel. On ju varakevadest saati otsitud sadamakaubandusele toetust tolliseaduse muutmisest. Seni küll tulutult.

Märkimisväärne on aga see, et sedakorda õnnestus lobby'l haarata riigikogu lausa laualiselt. Seda mitte üksnes poliitiliselt ja rahvuslikult, vaid ka saali arvestades «geograafiliselt».

Tõsi, suures tuhinas läksid algse eelnõu autorid veidi liiale, tulles välja «personaalse» seadusega, nõudes maksuvaba kaubanduse õigust üksnes olematule Tallinna reisisadamale ja asudes seaduse toel diskrimineerima Pärnut, Veeret, Roomassaaret jt.

Kui aga Tallinna sadama maksuvabade müügikohtade eesmärgiks on olnud meretaguste võõrutamine Kadaka turust, siis on see loomulikult iseasi.