Enno Pere kaks medalit

«Heitealades ei olegi nii tähtis füüsiline vorm kui just vaimne valmisolek võistluseks,» ütleb Pere.

Ta meenutab, et kui soojenduskatsete ajal lennutasid Saksa veteranid ketast kümme meetrit kaugemale kui teised, siis võistlustel nad kõrbesid.

Perele ei ole medali saamine eesmärk omaette. «Muidugi oli hea meel, kui teise koha sain, aga minu jaoks on tähtsam protsess ise,» lausub ta.

Kui võimalik harjutab ASi Tallina Vesi juht kolm korda nädalas staadionil heiteid. Talvel on ta rohkem jõusaalis.

«See on elustiil,» räägib Pere oma sporditegemise kohta. Mõned käivad kusagil niisama puhkamas, tema läheb võistlustele.

Ühendriikides Oregonis oli kohal 2200 sportlast, 42 olümpiavõitjat, legendaarne kaugushüppaja Bob Beamon, neljakordne kettaheite olümpiavõitja Al Oerter ning 1932. aasta Los Angelese olümpiamängudest osavõtjaid niipalju, kui neid veel elus on, vahendab Pere oma elamusi.

Sealsamas nägi ta sajaaastast meest, kes tõukas kuuli neli meetrit, ja vaimustus 72aastasest daamist, kes võitis jooksud hoolimata sellest, et põeb vähki.

Eestis on lahjad mehed

Perele teeb muret, et tänapäeval on noormehed lahjas füüsilises vormis. «Kujutage ette, et Eesti sõjaväkke tulnud noortest meestest ei suutnud kolmandik kangil mitte üht kätekõverdust teha,» sõnab ta.

Hõbemedalimehele käib närvidele Tiigrihüppe või arvutipõlvkonna ülistamine. «Internet on nagu mistahes muu narkootikum,» avaldab Pere oma arvamuse.

Eestil on kergejõustikus õigupoolest üks tipptegija --Erki Nool, möönab ta.

Pere on veendunud, et sõidab järgmistele maailmavõistlustele. Ka võitma. «Sportlastest ma saan aru, ükskõik mis riigist nad ka ei oleks. Poliitikutest arusaamisega on tunduvalt raskem,» räägib Pere.