Kisa villast olulisem

Valitsus on oma sõna öelnud -- põllumehi toetatakse -- ja riigikogu näitas teisipäeval, et aktsepteerib valitsuse seisukohta. Sõna on antud, hoopis keerulisem on seda pidada, sest sõnaandjad ei tea isegi veel, kuidas toetada, keda täpselt toetada ja kust selleks üldse raha võtta.

Põllumajanduse toetamine on põhimõtteliselt vale, aga kuna seda on otsustatud teha, siis tuleb selleks välja töötada kogu rahvale võimalikult vähevalulik skeem ja suunata toetused nendele, kes seda tõepoolest vajavad.

Ei saa öelda, et valitsus pole ühegi skeemiga välja tulnud, vastupidi, neid tuleb kui vanasti Vändrast saelaudu -- viimase kuu jooksul tükki kolm.

Otsustatud on maksegraafikute ajatamine (mida on seni niigi tehtud). Eelmisel nädalal leidis valitsuses heakskiidu laenude tagamise skeem. Selle kohaselt annaks valitsus pankadele töötlejate käibelaenude lisatagatise, ostes alla turuhinna üles kuni 300 miljoni krooni eest laenutaotlejate toodangut. Paljud töötlejad pidasid sellist skeemi mõttetuks -- sama hästi võiksid nad ise oma toodangut kohalikul turul müüa.

Üleeile käis valitsus välja nn faktooringuskeemi -- valitsus aitaks pankadel ja liisingufirmadel osta endale tootjate nõuded töötlejatele. Tootja saaks raha kohe kätte, kuid vähem, kui töötleja talle võlgu on. Töötlejatele on see variant kasulikum -- neil jääks aega raha maksmiseks. Kui raha ei teenita, poleks katki midagi -- valitsus tagab faktoo-ringuettevõtteile suurema osa tagasimaksmata rahast.

Võta mis skeem tahes, kahes asjas on need ühtmoodi -- silma torkab pankade hea lobitöö (riskivabad laenud) ja see, et tagatisraha tuleb igal juhul selle taskust, kes oskab ja tahab tulu teenida.

Kui siia lisada veel põllumeestele mõeldud otsetoetused, ikaldustoetused jne, süveneb paraku mulje, et üks saamatu jõuab rohkem kulutada kui kümme usinamat teenida.

Senised ikalduse hüvitamise ettepanekud ei anna kahjuks ka kehva skeemi mõõtu välja, sest ei suudeta leida mõistlikku rahaallikat ja seega pole võimalik rääkida ka millegi jagamisest.

Teisalt annavad põllumajandustoetuste arutamise juures tunda lähenevad valimised, sest ühtäkki ei taha põllumeeste sõbrad olla mitte ainult valitsusliitlased, vaid ka opositsionäärid. Pea on kaotanud nii ühed kui teised.

Üleeile arutas riigikogu kolme ikalduskahju hüvitamise eelnõu. Valitsusliidu fraktsioonid riigikogus ja valitsus said maha koguni kahe eelnõuga. KMÜ saadikud tahaksid kiiret lahendust ja võtaksid 250 miljonit stabiliseerimisfondist. Seda ei toeta valitsus, tema tõstaks tubaka- ja alkoholiaktsiisi, mis lubaks maameestele raha alles tuleval aastal. Isamaaliit, et meeldida 7 protsendile põllumajandusega tegelejale, riskib kaotada ülejäänud valijate poolehoiu, kergitades kuni märtsini kümnendiku võrra üksikisiku tulumaksu. Ka reformistid on Toompea tõmbetuules sammukese vasakule komistanud ja toetavad Isamaliidu ettepanekut (kui pakutud variantidest kõige mõistlikumat).

Viimase kuu-paari kogemus lubab arvata, et valimisteni jäänud pisut enam kui neli kuud toovad kaasa lõpmatu hulga ideid põllumeeste abistamiseks. Nende arutamise ja arutamise katkestamise ning eelnõude menetlusest väljalükkamise peale kulub kogu aur ja põllumees on ikka tühjade kätega. Fraktsioonid laiutavad käsi ja osutavad sõrmega vastast -- tegin, mis võisin, aga, näe, ära nulliti. Kisa paistab juba praegu villast olulisem olevat.

Välistada ei saa sedagi võimalust, et lõpuks minnakse ikkagi stabilisatsioonifondi kallale, kui tahetakse siiski sõna pidada, aga normaalset toetusskeemi ei sünni.