Lihtsurelikule tänavalt on Hüvitusfond asutus, mis laseb EVPde eest välja võlakirju ning maksab neile suhteliselt korralikku intressi. Tavaline investor ehk kuulus Tädi Maali ei teegi ilmselt vahet, mis erinevus on Eesti riigi võlakirjal ja Hüvitusfondi võlakirjal.

Vaikimisi eeldame, et fond teeb oma investeeringuid konservatiivselt, võtmata suuri riske. Paraku loen nüüd lehest, et Hüvitusfond on kaotanud märkimisväärseid rahakoguseid, st fond on võtnud endale tegelikult üle jõu käivaid riske.

Nõukogu soovib oma käed puhtaks pesta ning omast kohast on neil ka õigus. Endise väärtpaberijärelevalve juhina nägin «pindipoiste» turuletulekut. Pidin paratamtult möönma poiste andekust ning ärivaistu, samal ajal torkas pidevalt silma nende komme liikuda mööda seaduslikkuse-seadusetuse õhkõrna eraldusjoont. Minu seisukohalt jäid nad tollal õigele poole ning vahest on sellest kahju -- head mehed läksid raisku. Igatahes ei kadesta ma Hüvitusfondi nõukogu, kes pidanuks kontrollima Andres Männarti ja Ahti Aho tööd, samuti nagu ei kadesta ma Maapanga juhte Ain Keluse ülemustena.

Samas tahaksin väga näha, millised olid Hüvitusfondi nõukogu poolt tegevjuhtkonnale seatud suunised lubatud ja lubamatute riskide osas.

Ükski finantsasutus ei saa normaalselt töötada, kui puudub selge riskipoliitika. See tähendab, et peab eksisteerima dokument, mis määratleb riskide haldamise printsiibid -- milline on ettevõtte lubatav riskitase, mida võib riskivõtja (näiteks maakler) teha, mida ta ei tohi teha ning millised toimingud tuleb kooskõlastada juhtkonnaga.

Edasi peaks olema selge ka see, mismoodi võetavaid riske kaetakse, millised metoodikad on selleks aktsepteeritavad ning millised mitte. Sellega kõik veel ei piirdu. Seatud poliitilised põhimõtted tuleb viia kõigi töötajateni ning veenduda, et neid mõistetakse ühtemoodi.

Kui riskipoliitikat määratlev dokument eksisteerib ning kodanikud Männart ja Aho (või mõni teine-kolmas) on selle vastu eksinud, peaks järgnev protseduur olema äärmiselt lihtne. Norm on, rikkumine on, kahju on.

Järelikult loetakse ametiseisundi kuritarvitamiseks eriti raskete tagajärgedega (või kuidas see termin ka ei kõla) ning võetakse kriminaalvastutusele. Sest 200 miljonit krooni tuulde või kellegi teise taskusse lasta pole mingi pisiasi.

Kui riskipoliitika on paika pandud, kuid kodanikud Männart ja Aho seda ei rikkunud, siis tuleb tõdeda, et dokument oli koostatud tahtmatult või tahtlikult puudulikuna.

Tegemist on põhimõttelise küsimusega ning minu mõistus ütleb, et sellisel juhul vastutab nõukogu, kelle asi on põhimõtete määratlemine. Juhid peavad alandlikult oma ebapädevust tunnistama ja andma koha targematele.

Edaspidiseks eksisteerimiseks tuleb aga riskinormid kindlasti üle vaadata ning selleks soovitan kasutada vastava üsna keerulise eriala professionaalide abi. Kui hästi läheb, peaks mõne asjatundliku mehe Eestistki leidma.

Kui riskinorme Hüvitusfondis ei eksisteerinud, siis tuleks vana türgi kombe kohaselt saata fondi nõukogule kui totaalselt ebapädevale ja mõttetule seltskonnale siidist pael ja kaks tublit meest, kes jälgiks, et vihjest ikka õigesti aru on saadud. Loodan südamest, et vähemalt see kartus ei pea paika.

Kahel viimasel juhul on Männart ja Aho tõenäoliselt puhtad poisid ja rahast lahti saanud Hüvitusfond/maksumaksja ise loll.

Siit veel teine probleem. Mujal maailmas tegeleb nii panga- kui väärtpaberijärelevalve ka juhtivatele positsioonidele pääsenud isikute usaldusväärsuse kontrolliga.

Kord kahtluse alla sattunud mehed üldjuhul teist katset saama ei peaks. Mida arvab meie «nutikate poiste» edasistest karjäärivõimalustest väärtpaberiinspektsioon?