Põhjanaabrite kosed esitavad väljakutse

Kummipaadisafarile eelnenud lühikese sissejuhatuse ja tugeva lõunasöögi järel juhatatakse seiklejate rühm riietusruumi. Riietumine on väga lihtne: oma riietest jävad alles ainult püksid (teksad, dressid) ja soe kampsun. Kõik muu on maja poolt: villased sokid, soojad kummikud, termotunked, jope, kilepüksid, soojad vettpidavad kindad, villane müts ja kiiver.

Rukapalvelu, seiklusmatkade korraldaja, viib oma programmi iga ilmaga. Mida hullemad tingimused, seda põnevam seiklus.

Paarkümmend minutit autosõitu kosest laskumise seikluse algpunkti möödub tavaliselt vaikuses ja õhus on tunda nii hirmu kui ootusärevust. Rühmajuht lohutab, et hirmu ületamine ja väljakutse vastuvõtmine ongi põhjus, miks selline seiklus ette võetakse.

Jõe kaldal ootab rühma kummipaat. Rühmajuht õpetab kannatlikult, kuidas vettpidavad riided tuleb selga panna, et kindlasti kuivaks jääda. Samuti räägib ta, kuidas kummipaadis istuda, sest paadis ei ole turvavöösid ega kinnitusvahendeid. On ainult kummipadjad, kuhu vahele jalad tuleb õigesti sättida.

Kosest laskumisel peavad kõik tegema kõvasti tööd, et paat vee peal püsiks. Pärast väikest treeningut on seiklejad valmis tegutsema. Kuigi kaugelt paistab kõige madalama keerukuseastme kosk päris tasane olevat, saab paat ootamatult suure hoo sisse ja kohe õnnestub reisiseltskonnal ka külma ja värsket jõevett maitsta. Kahe tunni ja 12 km jooksul läbitakse seitse koske, neist enamik äkilisemad kui esimene.

Seikluse lõppedes Rukapalvelu laagrisse jõudes ootab kosest laskujaid kuum telksaun ja hõrgutav kolmekäiguline õhtusöök. Rühm tõdeb, et on valmis järgmiste koskede vallutamiseks.