Geopoliitilised visioonid ja T.-H. Ilves

Mäletatavasti leidis Euroopa Liidu 1997. a suvine otsus «Eesti esimesse ning Läti ja Leedu teise kandidaatide gruppi» Põhjamaades 100% toetust vaid Soomes. Rootsi ja Taani alustasid Eesti õnnitlemise järel intensiivset lobby saavutamaks Läti ja Leedu arvamist esimesse gruppi, et vältida uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas ja seda eeskätt Venemaa naabruses.

Kampaania kandis vilja, sest detsembris 1997 teatas ELi tippkohtumine, et Lätil, Leedul jt on uks samuti lahti. Rootsi ja Taani jätkasid oma ponnistusi ka sellel aastal ning tuleb tunnistada uue (pool)võidu saavutamist -- novembris 1998 lubas EL vaadata Läti kodutööd uuesti üle järgmise aasta lõpus (Leedu samasugust soosingut ei pälvinud).

Pole kahtlust, et usina kodutöö kõrval soodustas Läti soosimist ELis kevadel alanud Venemaa jõhker surve Lätile, mis pani kiiresti kõik mõtlema stabiilsuse ja julgeoleku tagamisele piirkonnas.

Äsjaöeldu valguses mõjus kummastavalt välisministri portfelli loovutanud Toomas-Hendrik Ilvese mõtteavaldus sellest, et Eestil pole kasulik olla Balti riik, sest oleme konkurendid ning Läti ja Leedu liidrid tegevat palju prahmakaid. Ainumõtteka Balti koostöö vallana nimetas Ilves kaitsealast, mille sihiks on ühinemine NATOga. Ilves arvas Eesti postkommunistlikuks Põhjamaaks.

Enne teda -- 1995. a sügisel oli Eestimaa liitumist Põhjalaga ning Läti ja Leedu hülgamist põhjendanud ka Mart Laar. Ent samuti eks'ina.

Väheusutav, et Tallinnas ei pandud tähele Rootsi ja Taani hoiakuid viimasel kahel aastal. On selge, et Eesti «lahtihaakimine» Lätist ja Leedust tähendab Balti riikide lõhestamist. Arvestades Ilvese seotust USA kapitaliga (tema oli mees, kes viis NRG Energy kokku Tiit Vähi ja Siim Kallasega) pole välistatud, et Ilvese kummaline sõnum kujutab endast surveavaldamist liialt energiliselt Eestisse tulnud Rootsi kapitalile ajal, mil jänkide endi tulek alles ootab eestlaste jah-sõna.

On ju selge, et Põhjalasse ümberorienteerunud Eesti hakkaks seal toetama eeskätt Soome poliitikat. See tähendaks ka Põhjamaade erimeelsuste süvendamist, sest vaevalt, et Rootsi ja Taani pööraksid selja oma kahe viimase aasta Balti poliitikale. Geopoliitiliselt olulise piirkonna -- aga see me ju oleme -- ükskõik milline jagamine või selle väljapakkumine tõstatab aga alati küsimuse, kellele see on kasulik?

Eestile pakutav võimalik ümberkolimine Põhjalasse tõstab veel ühe probleemi -- satuksime noorema venna rolli, kelle eest langetavad otsused kogenenumad. Balti riigiks jäädes on meil võimalus jätkata ikkagi regionaalse liidri raskes, ent piisavalt iseotsustaja rollis. Seda üllatavam ongi kuulda ettepanekut vahetada liidri roll alama rolli vastu eestlaste endi suust.