Unifitseerimine teeb vaesemaks

Kui välismaailm on tavaliselt kellegi teise kujundada, siis sisemaailm on meie. Arhitektuurne sisemaailm ehk sisekujundus on meie sisemaailma, kas siis selle vaesuse või rikkuse peegeldus.

Sarnastumine muudab vaesemaks nii sisekujundust kui kõike muud. (Ja muide, unikaalsus, mida pakuvad sarnaste võimaluste raamides sisekujundajad, ei pea alati kallis olema).

Sarnastumine ja omanäolisus ei saa hästi läbi. Muutes tootmise ja tooted järjest sarnasemaks ja seeläbi odavamaks, kaotavad ettevõtted oma identiteedi, mis lubaks igal inimesel kohe aru saada, et tegu on just selle firmaga ja mitte mõne muuga. Iga mööbliese ja disainielement näitab ju asutuse ja selle töötajate oma nägu või siis selle puudumist.

Isikupära kadumine ja mugavus käivad käsikäes. Me käime valgetes eurotualettides ja istume laminaatlaua taga, mis on kõik ühesugused, heal juhul ergonoomilised.

Raske on teha vahet, kas mugavus viib sisearhitektuuri sarnastumiseni või ühetaolisus inimeste ideevärskuse kadumise ning mõtte mugandumiseni. Tõenäoliselt on protsess vastastikune.

Nii võibki ühel hetkel juhtuda, et omapärane ning äratuntav stiil hoopistükkis ärritab, sest see nõuab oma arvamust. Mugavam on keskpärane stiilitus, pole vaja näidata oma sisemaailma.

Autor: Tiina Salumäe