Mille arvel?

Poliitilised ringkonnad, kust pärineb idee kokku leppida, et sisemajanduse kogutoodangust (SKT) 2 protsendi suunamine riigikaitsele viiakse valimiseelse debati alt vaikselt välja, ei näinud ilmselt ette, et sellise lähenemise paneb kahtluse alla esimesena just NATO loodegrupi ülemjuhataja John Cheshire. Sõjaväelasliku otsekohesusega arvas marssal, et niisugune kava tähendaks Eesti riigi majanduse hävingut. Ta sõnastas selle, mida iga vähegi arvutada oskav inimene teab isegi, kuid antipatriotismis kahtlustatuna lausuda ei julge.

1999. aasta eelarvest tähendaks nõutav rahahulk täiendavat 600 miljonit krooni. Milliste elualade arvel see kavatsetakse leida, selle kohta vihjeid ei tehta. Pigem vastupidi.

Enne valimisi sõlmitava kaitsepoliitilise kokkuleppe veendunud toetaja Mart Laar leiab 8. detsembri Postimehes, et peale kaitsekulude kasvu peab ka hariduskulude osa SKTs tõusma 8 protsendini (täiendavalt 4,1 miljardit) ja teaduskulude osa 2,5 protsendini (täiendavalt 1,8 miljardit). Õilsad soovid, kuid jällegi -- mille arvel?

Opositsioonierakonnad teevad seda ilmselgest soovist valitsus lõksu ajada, sest opositsiooni jaoks ei ole riigieelarve mitte kunagi piiratud 100 protsendiga, nende lubadused ületavad summeerides tavaliselt 200 protsendi piirid.

Mis võiks opositsioonile olla meeldivam kui valitsus, kes rumalast peast sõlmib kokkulepped teatud elualade (näiteks riigikaitse, välispoliitika) kindlaks finant-

seerimiseks. Seda enam saab teda ju süüdistada selles, et ta teistele elualadele (haridus, pensionid, peretoetused jms) täiendavat raha ei leia.

Selline lähenemine on aga küll üsna kaugel president Meri soovist näha riigikogusse kandideerijates eelkõige küpsust välis- ja kaitsepoliitikas.

Õigus on Äripäeval, kes võttis toimuva kokku oma juhtpealkirjaga «Silmaklapid pähe ja vanas vaimus edasi».

Autor: Jaak Allik