Venemaa kriisi õppetund

Kaheksa aastaga on sisemajanduse kogutoodang (SKT) kahanenud kaks korda. Umbes 40 protsenti rahvast elab allpool vaesusmiinimumi. Väga raskes olukorras on paljud regioonid, eriti põhja ja Kaug-Ida piirkond. Ja see on sündinud riigis, kellele kuulub kolmandik maailma loodusvaradest.

Kriisi põhjused tulenevad eelkõige Venemaa juhtkonna 1990. aastate algul tehtud vigadest. NSV Liidu tihedalt integreeritud majandusruumi järsk lammutamine on põhjustanud 30--40 protsenti kriisist. Ülejäänud 60--70 protsendis on aga süüdi vead turureformide tegemisel.

Riigi vara erastamisest teenis riik ainult 15 miljardit dollarit, kuid teaduse, hariduse ja sõjaväe kulude ning pensionide katmiseks pandi aastail 1992--1994 tööle rahamasinad ja tõsteti maksukoormat, mis moodustas umbes 50 protsenti SKTst. Pool majandusest muutus varimajanduseks.

1995. a alustati rahanduse stabiliseerimist. Rahamasinad pandi seisma, normaliseeriti rubla kurss, alanes inflatsioon. Kuid eelarvekulud olid tuludest endiselt palju suuremad. Vahe otsustati katta sise- ja välislaenuga. Lühikese ajaga tõusis välisvõlg 80 miljardilt dollarilt 150-le. Kuid isegi see ei katnud kulusid.

Pandi alus finantspüramiidile: emiteeriti meeletu protsendiga riigi võlakirju. Pangad andsid valitsusele laenu, mille aastaintress oli 100--150 protsenti. Kasvas spekulatiivne kapital. Reaalmajandus jäi vaeslapse ossa, sest säherduse intressiga laenu ei suutnud ta võtta, ja selle raskused süvenesid.

1998. a puhkes maailmas finantskriis, mis vähendas laenuressurssi. Spekulatiivne kapital põgenes Venemaalt. Aasta esimese viie kuuga ei laekunud võlakirjadest eelarvesse ühtki rubla. Kulude poolel kasvas palga- ja pensionivõlgnevus. Lisaks kukkus maailmaturul Venemaa põhilise ekspordiartikli, nafta barrelihind 17 dollarilt 10-le. Kevadeks oli Venemaa pankrotiküps.

Olukorda oleks leevendanud rubla 20--30protsendiline devalveerimine, aga seda ei tehtud. Tagajärjeks oli 17. augusti krahh, mille tulemusel kukkus rubla kurss ligi kolm korda.

Toorainerikka Venemaa aitab kindlasti jalule XXI sajandil vältimatu toormehindade tõus. Kuid küsimus on selles, milliseks kujuneb tema osa maailmamajanduses ja missugust elatustaset suudab ta oma rahvale pakkuda.

Suurimaks ohuks Venemaale on langeda üleilmses tööjaotuses vananenud tehnoloogiaga toormeripatsi-

riikide sekka. Venemaa kulutab praegu rakendus- ja fundamentaalteadusele 0,3--0,8 protsenti SKTst, juhtivad riigid 3,5 protsenti SKTst, kusjuures nende SKT on määratult suurem.

Jevgeni Primakovi valitsuse esimesed sammud ja plaanid on lootustäratavad. Valitsus on valinud prioriteediks reaalmajanduse toetamise. Rubla devalveerimine, kui see ei kasva üle hüperinflatsiooniks, aitab tõsta tööstus- ja põllumajandustoodete konkurentsivõimet. Asepeaminister Juri Masljukov loodab kriisist väljatulemise mootoriks teha endise sõjatööstuskompleksi ettevõtted ja instituudid.

Ent kust saada selleks raha, kui IMF ja välisinvestorid ei anna, oma pangad on pankrotis ja välismaale pagenud 300 miljardit dollarit ei taha naasta? Jääb üle üksnes kontrollitav emissioon ning tuleb taastada rahvus-

vaheliste majandus- ja finantsringkondade usaldus.

Autor: Mihhail Bron?tein