Erapäästjad tulekul

Seni on Hüürus töötatud entusiasmist, veidi on abi saadud kohalikult omavalitsuselt ehk Saue vallalt. Riiklikku toetust hakatakse taotlema siis, kui jaanuaris teenust pakkuma hakkav üksus suudab oma elujõulisust tõestada.

Kuna kiirabi- või päästeteenust saabki valdavalt osutada vaid riiklikule tellimusele tuginendes, on oluline, millise seisukoha võtavad selle suhtes riik ja kohalikud omavalitsused. Kui jõutakse sobivale kokkuleppele, saab abivajaja abi ikka tasuta, maksudena makstud raha eest.

Praegu pole ei riik ega suurima rahakotiga omavalitsus Tallinna linn erastruktuuride tulekust huvitatud. Tallinna linnavalitsusest on kostnud hoopis hääli, et munitsipaalpäästeteenistus riigistada. Päästeameti reform aga muudab ameti maakonnakeskseks.

Taani riigi kogemus, kus suur osa kiirabist ja päästeteenistusest erakätes, on üldisel taustal erand. Tavaliselt on erastruktuurid tegevad mingil kitsamal päästealal.

Eesti ei saa otse üle võtta teiste riikide kogemust, sest iga riik peab lähtuma oma suurusest, ülesehitusest, ajaloost. Loomulikult ei saa keegi eraalgatust keelata, aga minul isiklikult tekitab erapäästeteenistuse tulek Eestisse pigem ohutunnet kui rõõmu.

Esiteks ei ole eraettevõttel kohustust reageerida kõikvõimalikele õnnetustele nagu riiklikul teenistusel. Teiseks on ka Taanis probleemiks päästeoperatsioonide juhtimine, selles osalejate tegevuse koordineerimine ja vastutamine. Variant, et eraettevõtete päästealast tegevust juhib riigi esindaja, tundub ebaefektiivne.

Pikemas perspektiivis on oht, et erafirma kohustus kasumit saada muudab päästeteenuse väga kalliks.

Eestis on näiteks Tallinn ebapiisavalt kaetud päästekomandodega. Ka nende paigutus lähtub esimese Eesti Vabariigi aja olukorrast, mitte tänapäeva vajadustest.