Kadaka turg politseihirmus
Paar nädalat tagasi Kadaka turul jalutades märkan hämminguga, et kõik plaadimüügiboksid on kindlalt metallvõre taga. «Ablava,» selgitab üks müügimees. Riigikeeli tähendab see politseireidi eesmärgiga tõkestada piraatluse levikut.
Mööda turuhoonet jooksevad ringi vormis ja raadiosaatjatega varustatud mehed. Üks memm kukub rüsinas peaaegu pikali.
Keegi jäi plaatidest ilma, räägivad kaks müüja rinnasilte kandvat vene prouat omavahel.
Selgub, et piraatplaatide müüjad on võetud tugevalt tangide vahele. Iga nädal korraldavad politseiametnikud Eesti suurimas piraatkaubakeskuses, Kadaka turul reide, mille käigus konfiskeeritakse mõnest müügipunktist kõik ebaseaduslik. Lisaks kaubast ilma jäämisele ootab vahelejäänuid rahatrahv.
Järgmine kord satun turule taas hetkel, kui kaupmehed ärevalt ringi sibama hakkavad. Takseerin parasjagu Offspringi uusimat albumit, kui müüjanna järsku nihelema hakkab ja plaadi ruttu ära osta soovitab. Minu mõtteid justkui aimates täiendab ta end: «Ablava apjät.»
Ikka veel kõhkleval seisukohal olles venitan mõned minutid, kuni lõpuks tormab müüjanna juurde noor neiu, kelle tihe venekeelne sõnavalang kõlab ligikaudses tõlkes «sul polegi asjad koos, tee ruttu, suur jama, mida sa ometi mõtled».
Poole minutiga on kõik muusika- ja arvutimängude plaadid kadunud. Viimane, mida ma lahkudes kuulen, on alumiiniumvõre kolksatus vastu põrandat.
Teen turuhoone ees ühe suitsu ning jalutan müügisaali tagasi. Kõik laserplaate sisaldavad boksid on suletud ning muretute nägudega müüjad jalutavad tasakaalukalt mööda bokside vahele moodustunud väikseid tänavaid.
«Ootame, kuni reid läbi, siis teeme jälle lahti. Vahel vältab haarang paar tundi, teine kord terve päeva,» räägib üks plaadiärimees, kel pole minu ajakirjanikuametist aimu. Tema sõber kinnitab kõrvalt, et kui vahele jääb, siis on plaadid läinud.
Küsimuse peale, kas ka tema on plaatidest ilma jäänud, vastab sõber salapäraselt vaid: «Info liigub.»
Kolmas kord lähen Kadaka turule juba koos fotograafiga. Jõuame turuhoonesse kell kümme hommikul. Reidi ei ole. Äri läheb rahuldavalt, kinnitab esimene kõnetatav plaadiärimees.
Läheme administratsiooni jutule, et midagi täpsemalt reidide ja konfiskeerimiste kohta teada saada.
Turu juhtkond teadvat vaid niipalju, et politsei käib ning vahel konfiskeerib kauba. Iga ettevõtja vastutab enda müüdava kauba eest ise, turu ülesanne ei ole neid kontrollida, kinnitavad juhatuse liikmed.
Eelmistest turu külastamise kordadest meenub, et mõned plaadiboksid olid ka reidi ajal avatud. «Ju siis neil on kõik dokumendid korras,» arvab juhatuse esimees Aivar Leinemann. Kõik muigavad.
Pildistada Kadaka turu juhid ennast ei lase, küll aga annab turvaülem juhatuse korraldusel kõigile turu turvapostidele raadio teel teada, et me tohime hoones fotografeerida.
Müügibokside juurde naaseme juba märksa kindlamal sammul. Esimeses plaadimüügipunktis kinnitab üks noormees vene keeles, et jah, tema on siin müüja. Ajalehe nime kuuldes otsustab ta ümber ning ütleb, et tegelikult tema siin eriti ei töötagi ja seetõttu ei saa aru, millest jutt.
Ka mõned boksid edasi keeldub vene keelt kõnelev, parasjagu kiirtoitu manustav plaadimüüja resoluutselt kommentaaride andmisest. Hoolimata turu juhatuse loast ei luba ta ei ennast ega kaupa pildistada.
Noormehe kõrval seisev daam Ljudmilla on pärast Äripäeva visiitkaardi põhjalikku takseerimist lõpuks nõus põgusalt haarangutest rääkima.
«Reide korraldatakse iga nädal, alati konfiskeeritakse kelleltki midagi, väga tüütu on,» vuristab Ljudmilla. Reide teevad majanduspolitsei ja kohalik politseijaoskond, vahel rikuvad nad terve tööpäeva ära, räägib ta.
Kuna igas plaatidega äritsevas müügiboksis on vähemalt paarsada plaati ja ühe plaadi hind on 130 krooni, kaotab konfiskeerimise küüsi jäänu mitukümmend tuhat krooni. Lisaks saab ta kuni kakssada päevapalka, see on üle 8000 krooni trahvi.
Edasi jalutades märkame müügiboksi, kus müüjat pole näha. Kasutame võimalust ning asume pildistama.
Kohe ümbritseb meid kamp ettevõtjaid, kes rahunevad mõnevõrra alles pärast pildistamisloale kinnituse saamist.
Esimesena ütlevad närvid üles kahel noormehel, kes piraatplaate kokku korjama tormavad. «Mina ei tea mitte midagi,» räägib viletsalt tikitud Nike kaubamärgiga kollast särki kandev noormees sulaselges eesti keeles, olles enne müügiboksile kiirelt võre ette tõmmanud. Hunnik plaate jääb võre ja lauaplaadi vahele.
Kuna informatsioon pildistavatest ajakirjanikest liigub tunduvalt kiiremini kui ajakirjanikud ise, soikub suhtlemine. Isegi viis vahekäiku edasi pobisetakse mornilt.
Kriminaalpolitsei majanduskuritegude osakonna vaneminspektor Alo Aulik tõdeb, et Kadaka turu müüjad on muutunud varasemaga võrreldes tunduvalt kavalamaks.
Nad võtavad plaadid seest välja ja ütlevad politseile, et müüvad ainult ümbriseid, selgitab Aulik, tõdedes, et seetõttu on piraatkauba müümist kui fakti raske tuvastada.
Igapäevatööna piraatkaubitsejate vastu võitlev Aulik on sunnitud tunnistama, et piraatplaatide kvaliteet originaalidele alla ei jää. Kuidas siis vahet teha? Ümbrise järgi, mis originaalplaadil on kvaliteetsem ja põhjalikum, vastab Aulik.