27 jaanuar 1999

Põhjala pere Briti pilgu järgi

Ehkki ajaloolistel põhjustel on viiel Põhjamaal -- Rootsil, Taanil, Soomel, Norral ja Islandil -- palju ühist ja nad soovivad luua lähedased sidemed suure Euroopa perega, on nad pärast külma sõja lõppu nihkunud üksteisest kaugemale kui ei kunagi varem ja järgivad igaüks omaenda rada. Hetkel pole mingist Põhjala solidaarsusest küll põhjust rääkida, kirjutab The Economist.

Põhjamaad on ajaloos olnud riiklikult tihedalt seotud ja nende elanikud saavad omavahel keeleliselt vabalt suhelda, kusjuures sõjajärgne põlvkond valdab nn skandinaavia keele kõrval korralikku inglise keelt. Kultuuriliselt ja eetiliselt on põhjamaalasi tugevalt kujundanud luteri usk, ehkki kirikus käib regulaarselt ainult 5% rahvastikust, ning nad on õige umbusklikud katoliikluse suhtes, mis on domineeriv Euroopa Liidus.

Luteri usk on teinud põhjamaalased mõõdukaks, ausaks, punktipealseks ja töörügajaks. Põhjala üheks iseloomulikumaks eripäraks on rõhutatud võrdsus ja avatus. Näiteks rikkad püüavad väliselt mitte erineda keskklassist ja riigiametnike tegevus on tavakodalikule jälgitav. Seal valitseb sugude rõhutatud võrdsus, mis valitseb nii igapäevaelus kui ka naiste parlamendis esindatuses. Kuid kõige ilmsem võrdsuse väljendus on Põhjala heaoluriik, mis on ühiskonnast kõrvaldanud nähtava vaesuse, kuid koormanud riike mäekõrguste maksudega.

Põhjamaade majanduses toimib küllaltki sarnane mudel, mida iseloomustab tihe koostöö tööandjate ja töövõtjate vahel ning hästikoolitatud ja efektiivsel tööjõul rajanev eduka ekspordisuunitlusega majandus, kus domineerivad metsa-, masina-, ravimi-, laeva-, auto-, relva-, elektroonika- ja mööblitööstus. Seetõttu ei ole juhus, et Rootsi Ericsson ja Soome Nokia toodavad 45 protsenti maailma mobiiltelefonidest.

Pärast nafta hinna äkktõusu 1970. aastail on kõik Põhjamaad eri aegadel üle elanud majanduslanguse. Töötus on nii mõneski riigis tõusnud tavatult üle 10 protsendi ja Soomes 1990. aastate algupoole isegi üle 20 protsendi. Kuid praegu läheb neil maadel jälle hästi ning nende majanduskasv ületab Euroopa Liidu keskmist.

Siiski on Põhjamaade kuldaeg jäädavalt läbi ning osa valitsusi on olnud sunnitud heaolukulusid üksjagu kärpima, sest elanikkond vananeb ja paari-kolme aastakümne pärast võib pensionifond kujuneda tõsiseks viitsütikuga pommiks, kui midagi kardinaalset ette ei võeta.

Erakonnad on aru saanud, et nii tööturul kui ka majanduses tuleb piiranguid vähendada, kui tahetakse maailma avanevatel turgudel konkurentsis püsida. Kõigis riikides käib riigiettevõtete aktiivne erastamine. Nii poliitikas kui ka äris peetakse väga oluliseks põhiküsimustes konsensuse saavutamist, näiteks ELi küsimustes, kus Taani ja Rootsi otsustasid rahva tahet arvestades rahaliidu esimesest etapist välja jääda.

Põhjala firmad on kogenud, et avaneval Euroopa turul kasvavas konkurentsis suuremate Saksa, Briti ja Prantsuse firmadega on neil püsimajäämiseks vaja omavahel ühineda. See on toonud mitmeid piire ületavaid pankade ja tööstusfirmade liite, mis külma sõja perioodil oleksid olnud mõeldamatud.

Pannes suurt rõhku Põhja-Euroopas julgeoleku tagamisele, püüab Soome sellele kaasa aidata suvel ELi eesistujaks saades ELi põhjamõõte arendamisega iseäranis Venemaa suunal. Samal ajal püüavad Põhjamaad aktiivselt oma perre kaasata kolme Baltimaad, kellest Eesti on saanud Soome tagahooviks. Põhjala--Balti integratsiooni mootoriks pürib Rootsi kõrval Taani, kel on selleks head eeldused nii oma asendi kui ka positsiooni tõttu NATOs ja Euroopa Liidus.

Autor: TE

Hetkel kuum