Sageli puutub ettevõtte juht kokku probleemiga, et tema kontoris on lauad ja riiulid täitunud tohutu hulga materjalidega. Samuti seisavad arhiivis dokumendid, mille säilitusaeg on juba möödas või möödumas.
Tegemist on siiski andmekandjatega, mis sisaldavad suuremal või vähemal määral ettevõtte konfidentsiaalset informatsiooni.
Äravisatud dokumendid on töötaja jaoks minevik, kuid andmekandjana on neil veel väärtus. Loomulikult ei soovi juht, et andmekandjad satuksid prügimäele või muul viisil kõrvaliste isikute kätte.
Seega tuleb niisugused materjalid hävitada. Traditsiooniliselt kasutatakse väikest paberipurustajat või kui see on täis või kinni jooksnud, rebimistehnikat ning prügikasti.
Suurema koguse puhul on aga paberipurustaja kasutamine aeglane ning dokumentide hävitamine nõuab töötajatelt liigselt tööaega, kontorisse aga tekib müra ja tolmu.
Konfidentsiaalsete materjalide ja arhiivide, videokassettide, magnetkaartide, CDde, diskettide ja muude andmekandjate hävitamisega tegeleb Eestis mitu firmat.
Kliendile sobivasse kohta paigaldatakse pilutatud ja plommitud kogujad ning sõlmitakse leping infokaitseteenuse osutamise kohta. Leping peab sisaldama ka firma tegevusriskist tulenevat vastutust.
Kogujad vahetatakse kas kokkulepitud ajal või väljakutse peale ning viiakse hävitustehasesse, kus nad avatakse videovalve all ning nende sisu kallatakse purustajasse.
Paberandmekandjad purustatakse 4x60 mm suurusteks tükkideks ja segatakse. Saadud massi kasutatakse tselluvilla tootmiseks ja paberitööstuse toorainena.
Magnetkaardid, videokassetid, CDd ja muud plastmassist andmekandjad purustatakse graanuliteks.
Igast hävitatud kogusest peab klient saama dokumendi, mis sisaldab materjali päritolu, hävitamise aega ja kohta. Seega võib ettevõtte juht olla kindel, et informatsioon säilib saladuses lõpuni.
Autor: Andrus Parts