Erastamisraha Eestisse

Samas ei peaks IMFi suhtuma kui organisatsiooni, kes kunagi ei eksi. Selle tõestuseks olid Kagu-Aasia ja Venemaa majanduskriis, samuti oli IMF vastu Eesti rahareformile, mida peetakse üheks meie majanduse kiire arengu nurgakiviks.

Kuna ka pool Telekomi erastamisrahast ehk ca 1,5 miljardit krooni on Eesti mõistes suur raha, siis selle summa kohalikesse pankadesse paigutamisega kaasneb risk, et hiljem on raha raske tagasi saada.

Kahjumiga töötavate pankade juhtides võib tekkida ahvatlus kasutada seda raha panga majandustulemuste kiireks parandamiseks, investeerides selle näiteks börsile. Kui loodetud börsitõus jääb tulemata, siis kordub Hoiupanga, Forekspanga, Maapanga ja EVEA Panga stsenaarium.

Paigutades raha Eesti panka, võib riik hiljem olla valiku ees -- panga pankrot või vajaliku investeeringu edasilükkamine. Näiteks 1994. aasta suvel pangandusmaastikult kadunud Sotsiaalpanga majandusraskuste üheks põhjuseks peetakse riigieelarve, sotsiaalfondi ning Tallinna linnaeelarve raha pangast väljatõmbamist.

Muidugi on aeg edasi läinud ja suuremad pangad ei tohiks enam nii haavatavad olla. Kui riik paigutab oma raha tähtajalisele deposiidile, tähendab see, et raha pangast väljaviimise soov ei tule pangale ootamatult. Hansapangal ja Ühispangal on alates eelmisest aastast tugevad omanikud, kes tõenäoliselt välistavad olukorra, et pank ei suuda kohustusi täita.

Telekomi erastamisraha kohalike pankade vahel jaotades tuleb loobuda konkursi korraldamisest. Sellistel konkurssidel on kaks olulist puudust: esiteks võidab need alati Ühispank ja teiseks on üks valikukriteerium kõrge hoiuseintress, mis näitab ka rahapaigutuse riskantsust. Riigi raha hoiustamist Maapangas põhjendas Mart Opmann just kõrge intressiga. Pankrotiga jäi riik oma rahast ilma ning ka intressitulu jäi saamata.

Eestisse jääv raha tuleb kahe suurema panga vahel jaotada võrdses mahus. See välistab võimaluse, et osa Telekomi erastamisraha kasutatakse halvas majandusseisus Ühispanga turgutamiseks.