Sularaha ülevõim kestab

«Lähema kümne aasta jooksul see küsimus vaevalt aktuaalseks muutub,» lausub Eesti Panga infoosakonna asejuhataja Kaja Kell.

Pankade infotehnoloogia ei kannaks seda veel välja, häireid sidesüsteemides on liiga palju. Pooled Eestis kasutatavatest on analoogtelefonid, mis kaardikeskusega suhtlemise eriti raskeks teevad.

Kõigile häiretele ja ebamugavustele vaatamata on kauplustes, baarides, restoranides juba kokku 3500 makseterminali. Kingsepa juurde ei ole maksekaardiga siiski veel asja ja ka ajalehte kioskist osta ei saa.

Veebruaris tehti Eestis umbes 16 000 kaardimakset päevas.

Pankade kaardikeskus suudab praeguste võimsustega vastu võtta ka 2-3 korda rohkem tehinguid, kiidab tegevdirektor Margus Aun.

Tallinna Kaubamajas, kus saab ostude eest kaardiga maksta juba ligi viis aastat, ostetakse kolmandik ostudest kaardiga. Põhjanaabrid tasuvad maksekaardiga kahe kolmandiku ostude eest ja küllap oleme meiegi sinnapoole teel, tõdeb kaubamaja finantsdirektor Urmo Vallner.

«Põhimõtteliselt saab ilma sularahata hakkama, aga see ei pruugi alati kõige mugavam olla,» arvab aktiivne maksekaardi kasutaja Eesti Energia finantsdirektor Sandor Liive.

Sularaha ei pea kaasas kandma ja saab võlgu osta, nimetab Liive krediitkaardi eeliseid. Vahel juhtub, et tuleb pikalt oodata ja pildiga dokument peab alati kaasas olema, aga need ei ole põhjused, miks ma peaksin kaardi kasutamisest loobuma, arutleb Liive.

Päris ilma sularahata Liive siiski ringi ei liigu. «Olen paar-kolm korda piinlikku olukorda jäänud, kus 25kroonist arvet kaardiga maksta ei saanud ja sularaha ei olnud,» põhjendab ta. Seepärast üritab Liive kanda rahakoti vahel umbes pooltuhat krooni.

Vallner maksab kaardiga suuremate ostude eest ja toidupoes püüab sularahaga hakkama saada.

Kaubandusettevõte peab kaardi kasutamise korral maksma kaardi väljastanud pangale teenustasu kuni 6 protsenti ostusummast. Sularaha inkasseerimistasu jääb alla protsendi. Kulude kokkuhoiu eesmärgil on nii mõnedki kaubandusettevõtted kehtestanud kaardiga maksmisel minimaalse ostusumma.

Seega tuleb sularahaga kauplemine ettevõttele odavam, aga sellega käivad kaasas suuremad riskid, näiteks röövimisi silmas pidades.