WTO on pikk samm Euroopa Liidu suunas

Ekspordi suunal on suurimad lootused seotud Venemaa topelttollide automaatse kadumisega. See ei pruugi aga juhtuda, kui Venemaal puudub selleks poliitiline tahe. Viimast on ilmekalt demonstreerinud piirilepinguga venitamine. Samas ei saa topelttollide kiiret kadumist välistada -- Venemaa on äraarvamatu.

Et miski ei toimu siiski automaatselt, näitab ka USA ja Euroopa Liidu vahel kuus aastat kestnud banaanisõda. Erimeelsused ei kao kuhugi ka WTOs endas.

Kui ikka toodete kvaliteet jääb muule maailmale alla, siis ei pruugi WTO-staatus Eesti ekspordikvoote märgatavalt suurendada. Kvootide määramine konkreetses piirkonnas sõltub suuremate riikide tahtest. Ei maksa arvata, et turud hakkaksid meie kaupu lausa nõudma, sest arenenud riigid vaevlevad ületootmise, mitte kaupade nappuse käes. Mingilgi määral ei kaota aktuaalsust ISO kvaliteedinõuete täitmine. Mis puutub Eesti mahukasse ekspordiartiklisse, allhankesse, siis seda toodet WTO-staatus praktiliselt ei puudutagi.

Kui Eesti on WTOs, kaovad senised vabakaubanduslepingud WTO-väliste riikidega, näiteks Ukraina ja Leeduga. Ettevõtjate arvates on see oluline ja sisuline miinus. Ent alati tuleb millelegi lõivu maksta.

Positiivne on Eesti välise imago paranemine, riiklikusse elulookirjeldusse saab lisada: WTO liige alates 1999. aastast. Suureneb ka Eesti väliskaubanduse stabiilsus; eelkõige seetõttu, et kunagi võib võimule saada vasakvalitsus, kelle sooviks oleks Eesti tollimüüridega ümbritseda. WTOsse kuulumine on selle mõtte vastu väga hea rohi.

Peamised punktid WTOga liitumisest nopib Eesti välispoliitika, kuna üks tarvilikest tingimustest edasiliikumisel Euroopa Liitu on nii täidetud.

Välisminister Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et pääs WTOsse on nagu autojuhiloa omandamine, pääs Euroopa Liitu aga ülikooli diplom. Vajalikud on nad mõlemad.