Lõhnab sundkollektiviseerimise järele

Vastupidiselt sotsialismiga on kapitalistlikus ühiskonnas liikumapanevaks jõuks era- ehk üksikindiviidi algatus. 50 aastat sotsialistlikku ühiskonda on jätnud hetkel veel teovõimsasse põlvkonda kustumatu jälje. Hiljuti avaldus see uues sotsiaalmaksuseaduses ja ähvardab täiendust saada uue tulumaksuseaduse näol.

Kehtivatest seadustest leiab hulgaliselt muidki, ikka ja jälle eraettevõtlust piiravaid momente.

Kuhu me siis tahame välja jõuda? Kas tagasi sotsialismi?

12. aprilli Äripäevas väidab rahandusministeeriumi nõunik Terko Jakobson, et ettevõtte tulumaksu kaotamine eraettevõtjate olukorda ei muuda. Õigesti väidab. Juhul, kui asi peaks kavandatud kujul käiku minema, kaob 26% tulumaks vaid kollektiivettevõtjate tulult. Kui see ei lõhna sundkollektiviseerimise järele, siis mille järele see lõhnab?

Juba järgmises lauses teatab eespool nimetatud härra lõbusalt või kahjurõõmsalt, et ettevõtjad peavad tuludelt sotsiaalmaksu nagunii tasuma. Kui on juba ära makstud 33% sotsiaalmaks, mis siis ära ei ole pisike 26% tulumakski maksta. Seda enam, et maksustatav tulu on nüüd kolmandiku (makstud sotsiaalmaksu) võrra väiksem.

See aga tähendab, et eraettevõtja peaks nt 225 000krooniselt tulult maksma rohkem kui 74 000 krooni sotsiaalmaksu ja lisaks sellele rohkem kui 39 000 krooni tulumaksu, kahe maksuga üle 113 000 krooni. Veerandmiljonilise tulu korral tuleb eraettevõtjal riigile sotsiaal- ja tulumaksu näol maksta üle 50% tulust. Kollektiivettevõtja maksab sel aastal vaid 26% tulumaksu ja järgmisel aastal ei maksa ta juhul, kui tulumaksuseadus kavandatud kujul vastu võetakse, mitte midagi.

Ei ole raske arvata, kes nii konkurentsis alla jääb. Kui see ei ole eraettevõtluse üle jõu käivate maksude abil likvideerimine, siis mis see on?

Sotsialismi ajast pärinevate põhimõtetega inimesele pole vist mõtetki selgitada, et sotsiaalmaks on maks töötasult, aga mitte tulult, ning ka seda, et ettevõtte tulu maksustamisel ei saa teha vahet omandivormist (era või kollektiivne) lähtuvalt, sest ta ei taha sellest aru saada ja sel lihtsal põhjusel ta teeb ka näo, et ei saa sellest aru. Tema loosung on -- pekskem eraomanikku.

Tundub, et eraomanik on meil nüüdseks sümboolselt esikohal vaid ses osas, et temale ettevõtteregistri väljastatavat kaarti on nimetatud A-kaardiks. Kas sellest ei jää näiteks ELiga liitumiseks napiks?

Juhul kui Eestis ei ole hulgaliselt eraomanikke-ettevõtjaid, väheneb meil võime ja eriti tahe end ise kaitsta. See omakorda ei mõjuks soodsalt meie liitumisele NATOga. Kui me nüüd mõtleme selles osas ka Venemaa huvidele, siis võime teha kaugeleulatuvaid järeldusi.