Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Majandusdemokraatia ja käibemaks
Euroopa Liidu konkurentsipoliitika eesmärgid on pandud paika Euroopa Ühenduse üldiste eesmärkidega. Need on kajastatud Euroopa Liidu ühinemislepingus osa 1, artikkel 2, mis sisaldab ka selliseid punkte, nagu majandusliku sooritamisvõime parandamine, majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, majandustegevuse harmooniline ja tasakaalustatud areng.
Konkreetsema lahtimõtestatuse on nimetatud punktid saanud EÜ konkurentsipoliitika eesmärkides lisaks ettevõtete konkurentsivõime tugevdamisele (1), tarbija huvide kaitsele (2), turgude integratsioonile (3) ka majandusdemokraatia arendamine (4). Kui kolmest esimesest punktist on valitsus ja riigiametnikud veel kuidagi aru saanud või vähemalt meelde jäänud, siis majandusdemokraatia on enamikule neist täiesti arusaamatu ja võõras, millel pole kolme esimese punktiga mitte midagi ühist. Tundub, et pigem vaadatakse majandusdemokraatiat kui Põhja-Euroopa bürokraatia edasiarendatud vormi, mis ainult piirab valitsust ja riigiametnikke efektiivselt käsutamast riigi rahalisi ressursse.
Majandusdemokraatiast mittearusaamisele viitab ka valitsuse ja maksuameti poolt kavandatud käibemaksuseaduse muudatuste käsitlemise viis. Lähtudes majandusdemokraatia põhimõtetest, peaksid igasugused seaduste muudatused olema läbirääkimiste ja nõupidamiste objekt ka ettevõtjate ühendustega. Enne kui oma suure tarkusega kõnepulti astuda ning oma naba imetlema asuda, võiks ikka pidada nõu nendega, keda muudatused enam puudutavad.
Valitsusel ja riigiametnikel pole mõtet ettevõtjatega konfronteeruda. Sellest pole kasu ei ettevõtjatele ega valitsusele. Majandusdemokraatia riigi ja ettevõtjate vahel ei ole mitte võitlus, vaid koostöö.
Euroopa Liitu on meil mõtet minna ainult toimiva majandusdemokraatia tingimustes. Muudel juhtudel oleme juba ette mõistetud konkurentsivõitluses allajäämisele, sest meie konkurendid ei tee täiendavaid ettevõtlusväliseid uperpalliotsuseid. Mittetootlike kulude ja takistuste lisamine ei paranda mitte üks raas Eesti ettevõtete võimalusi efektiivsemalt tegutseda.
Tahaks loota, et rahandusminister leiab tulevikus kohtus käimise kõrval rohkem aega riigi rahanduse ja maksundusega tegelemiseks ning peab vajalikuks tulevikus informeerida ka peaministrit selles, et turismindus ja eksport ei olegi prioriteedid, mida peaminister nähtavasti eksikombel on väitnud.