Venemaa integreerub energiasüsteemide kaudu
Tõsi, tööstusseadmed ja tehnoloogia on aegunud ning vene küla geneetiline fond möödunud aastakümnetega peaaegu hävinud. Nende taastamiseks on vaja aega ja raha.
Majanduse suletusest räägivad põhiliselt poliitikud, kes lähtuvad maailma viimase aja sündmustest. Osavõtt rahvusvahelisest tööjaotusest aitaks Venemaal oma ressursse ja potentsiaali kindlasti palju tõhusamalt rahva heaolu huvides kasutada. Seetõttu suhtuvad paljud ökonomistid ja poliitikud väga kriitiliselt Vene majanduse isoleerimisse maailmamajandusest. Nende arvates tuleks Venemaal vältimatult sõlmida tihedad majandus- jm suhted riikide ja riikide ühendustega (USA, Euroopa ja Aasia riigid), mis vajavad tooret ning pakuvad vastu moodsaid tehnoloogiaid.
XXI sajandi peamiseks energiaressursiks tõuseb maagaas. Ekspertide hinnangul kasvab gaasi osatähtsus maailma energiatarbimises praeguselt 20 protsendilt sajandi keskpaigaks 55--60 protsendile. 1990. algusaastate läbiuuritud gaasivarudest (406-474 mld m3) paikneb Venemaal 236,4 mld m3. Euroopa gaasivarudest kuulub Venemaale 77%, Norrale 4%. XXI sajandi Euroopa gaasituru jagavad omavahel ära kaks giganti: Vene Gazprom ja Saksa Ruhrgas, kes kontrollib Euroopa peamisi gaasijuhtmestikke. Sellised on Euroopa majandusintegratsiooni reaalid.
Eesti koha Euroopa majandusruumis määrab ära tema geopoliitiline asend. Valikuid on palju. Kas kujuneda «Euroopa tsivilisatsiooni» bastioniks «prognoosimatu Venemaa» piiril või sillaks Venemaa ja Euroopa vältimatus integratsioonis. Üks välistab teise.
Vastastikune majanduslik sõltuvus ja integratsioon on Euroopa julgeoleku kõige kindlam tagaja. Silla ehitamiseks on vaja tugevaid alustalasid. Üks neist on Euroopa Liidu (EL) liikmeks saamine. Kuid läbi ei saa ka tugeva toeta Venemaa kaldal.
Meie naabritest astus ELi esimesena Soome, kes edukalt kasutab Euroopa struktuure oma majandustegevuse laiendamiseks Venemaal. Soome on viimastel aastal saanud enda kätte Venemaa ja Euroopa vahelised peamised kaubavood. Soome algatusel on ELis koostatud põhjamõõde, mille raames kavandatakse Vene magistraalgaasijuhet läbi Soome Lääne-Euroopasse ja naftajuhet Porvoo sadamasse. Sel moel pretendeerib Soome peamiseks Vene-Euroopa kaubandus- ja majandussillaks. Analüütikud usuvad, et ida-lääne ja põhja-lõuna (Via Baltica) kaubavoogude suhe kujuneb edaspidi 85:15 esimese kasuks.
Eestil on kõik objektiivsed eeldused omandada oluline koht Venemaa ja Euroopa majanduskoostöös. Häid võimalusi pakuks Eestile Balti gaasiring, mis eeldab Soome-Eesti vahelist gaasijuhet ja Läti gaasihoidlate kasutamist ning võimaldaks kahekordistada gaasitarbimise Ida-Balti piirkonnas. Samuti võiks Eesti sadamates luua soodustingimustel töötlemisvõimalustega vabamajandustsoonid, mis suurendaksid Vene kaubavoogusid ja investeeringuid.
Venemaa on muidugi raske partner, kellega pole hõlpus läbirääkimisi pidada, eriti lähenevate duumavalimiste eel. Seepärast tuleks Eesti praegustel poliitikutel aega kaotamata asuda Eesti eluliste huvide kaitsele just Moskvas, tuletades sealjuures meelde 1990. aastate alguse saavutusi. Ohtlik ja vähetulus on heita peaaegu kolmandik Eesti elanikkonnast majandus- ja poliitikaelust välja, selle asemel et elada nendega kõrvuti Eesti õitsengu ja julgeoleku huvides.
Autor: Mihhail Bron?tein