Eestimaise elujõud selgub konkurentsis

Eesti presidendi Nokia-otsingutega kulmineerus hiljaaegu Eesti toote ja tootja konkurentsivõime küsimus. Maapoliitikud haamerdavad endiselt nn libaliberalismi hävitavast mõjust Eesti tootjale ja kaitsetollide hädavajadusest. Lehvitatakse loosungeid «Eelista eestimaist», «Head Eesti asjad», «Tunnustatud eesti maitse». Samas nenditakse nördinult, et kuskil baaris-kohvikus-kaupluses võimutsevad ikkagi kodumaise kauba üle Läti Karums, Soome Koff või Saksa kohvikoor Kaffe-Sahne.

Kui me tahame, et Eesti toode oleks konkurentsivõimeline, tuleb tal lasta vabalt konkureerida. Tugev ettevõtlus, tugev toode sünnib ainult tugevas konkurentsis.

Tarbija ootus ehk selge eelistada-eestimaist-suundumus on olemas. Ettevõtja elab aga mingis mõttes piiratud ruumis, lähtub eelkõige majanduslikest kaalutlustest, tema tegevus on orienteeritud kasumi teenimisele.

Efektiivne majandaja ostab eelkõige odavamat toorainet, kaupa.Ei saa ette heita kämpingupidajale, et ta kohvivalgeks saksamaist pisivitsikutes säilitusaineid täis koort müüb, kui tema jaoks on see lihtsam, odavam, mugavam ja seda ostetakse.

Loosungitel ja kampaaniatel on mingi õigustus siis, kui Eesti toode on piiritagusega vähemalt sama kvaliteediga ning tarbija suudab seda ka ilma agressiivse reklaamita endale teadvustada. Kui toodete puhul on tingimused võrdväärsed, võetakse kodumaine kaup.

Hansapanga paljutsiteeritud majanduskonverentsil toonitati korduvalt, et eestlased ei oska müüa. Oma tõde on selles olemas. Otsetoetuste ja tollide pikisilmi ootamise ja kurtmise asemel tuleks piimatootjal mõelda sellele, kuidas teha oma toodang kohviku- või poepidajale sama atraktiivseks ja mugavaks, kui on lääne kaup, mida viimane seni on eelistanud. Või sellele, millised on tema toote eelised välismaise ees. Ehk -- keegi ei hakka sinu eest sinu toodet müüma. Kui sa seda müüa ei suuda, tegele millegi muuga.

Loomulikult ei kao lääne kaup kusagile ja nii mõnelgi pool jääb ta prevaleerima. Nii nagu ka mõnes eesti peres eelistatakse lapsi ristida Reginald Anselmiks, Aerton-Chrisiks või Emma Pipi Penelopeks.

Enamasti oskame me kvaliteeti suurepäraselt hinnata ning ostame kvaliteetseid Eesti tooteid ka ilma reklaamita. Kui hakkame tarbima tooteid rahvustunde, mitte hinna ja kvaliteedi põhjal, oleme siirdunud otse protektsionismi libedale teele. Probleemi kadumisest võib rääkida alles siis, kui sõnapaaride «Eelista eestimaist» ja «Eelista paremat» vahel on võrdusmärk. Parim sünnib aga vaid konkurentsis.