Venitamistaktika

Praegu ei saavat tolliküsimuses aga midagi teha ja väga paljudel põhjustel. Peamiseks põhjuseks olevat loomulikult EME seaduseelnõu nõrkus. Sulepeast väljaimetud «nõrkuseilmingud» tegelikult puuduvad või oleks lihtsate parandusettepanekutega kõrvaldatavad, aga sooviks on igati takistada seaduse vastuvõtmist ja tollide kehtestamist -- isegi nende ca pooleaastast täismõju ilmnemise viitaega arvestades võiks see osa Eesti põllumajandust veel päästa. Suur puudus olevat asjaolu, et seaduses polevat tagatud jõustumise järel sellest kinnipidamine -- selle nõudmise esitamisel oleks tulnud enamik Eestis kehtivaid seadusi vastu võtmata jätta. Minister unustas, et seaduse täitmise tagamine ongi täitevvõimu ülesanne.

Puuduvat ka vettpidav analüüs tolliseaduse mõjust tarbijatele, ettevõtetele ja majandusele tervikuna. Midagi taolist võib rääkida vaid majandusvõhik -- võrdsete konkurentsitingimuste positiivne mõju kõigile turuosalistele on ammu tõestatud nii majandusteoreetiliselt kui ka maailmamajanduse praktikas. Enamat pole võimalik analüüsiga välja selgitada.

Valitsus valmistavat ette kõikehaaravat tolliseadust, mille mõju on arvutustega peensusteni avatud ja millest kõrvalehiilimine ei tule mõttessegi. Maailmas pole veel suudetud midagi nii ideaalset luua, aga valitsuskoalitsioon saavat sellega aastavahetuseks hakkama.

Peaministri vastusest minu arupärimisele selgus veel, et valitsus ei alusta mitte Eesti põllumajandust laostavate välistootjate subsiidiume tasakaalustavate tollide seaduse, vaid dumpinguvastase seaduse koostamisest. Dumping aga ei oma Eesti turul sisuliselt mingit tähtsust. Selliste põllumajandust mitteaitavate seaduste vastu pole ka libaliberaalidel midagi. Välisriikide subsiidiumide vastase seaduse väljatöötamine ei ole aktuaalne, sest neist oleks põllumajandusel tõesti abi. Tasakaalustustolle võiks ka kohe, enne WTOsse astumist rakendada. Neid ei kavatseta aga üldse rakendada, sest peaministri sõnul ei olevat see maailmas kombeks.

Aastaid kestnud tollimäng jätkub Eestis täie hooga. Valitsuskoalitsiooni moodustanud erakonnad ei suuda kuidagi opositsioonist välja tulla ja aru saada, et nüüd pole neil võimalik vastutust maaelu laostumise eest teiste kaela veeretada. Eesti põllumajanduse kokkuvarisemise järel tõusevad paljude toiduainete (eelkõige piimasaaduste) hinnad poodides mitmekordseks. Siis jõuab ehk ka linnainimese mõistusse, et majandus on ühtne tervik ja hetkekasu nimel sellega mängida ei tohi.

Põhiseadusega otseses vastuolus on rahvuslike huvide reetmine ja meie tootja ebaõiglastesse ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse asetamine. Eesti kultuur ja keel, eesti rahvas ja riik jäävad püsima vaid siis, kui säilib rahvuslik majandus, mille tähtsaim osa on väikeettevõtlus maal.