EL kui vankumatu tsitadell

Vaatamata sellele, et Euroopa Liit on loonud siseturu ja maailma kaubandusorganisatsioon (WTO) on Uruguay vooru tulemusena maailmamajandust oluliselt liberaliseerinud, on Euroopa majandus peaaegu sama kaitstud kui 10 aastat tagasi, ilmneb Washingtonis asuva rahvusvahelise majandusinstituudi (IIE) uuringust. Euroopa kaitseabinõude hind on 8860 mld Eesti krooni, mis moodustab 7% ELi sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

Võtkem näiteks Euroopa ja Ameerika vaheline banaanikaubanduse tüli. Pariisi Institut d'Etudes Politiques'i teaduri Patrick Messerlini andmetel lähevad ELi banaaniimpordi piirangud Euroopa tarbijale aastas maksma 29,5 mld krooni ehk 8,10 kr/kg. Umbes kaks kolmandikku ehk 19,2 mld krooni sellest maandub banaaniturustajate taskusse. Kuna Ameerika on otsustanud Euroopat karistada 2,82 mld krooni suuruste impordi trahvitollidega, lisanduvad needki ELi banaanirezhiimi kuludele.

Võimsalt kaitstud on Euroopa loomalihaturg. Euroopa loomakasvatajad saavad suuri subsiidiume, ELi loomalihaimpordi tariifid küünivad 125 protsendini, lisaks hoiab ELi hormoonlihakeeld turult eemale USA ja Kanada loomaliha. Kõik see läheb eurooplastele aastas maksma 215,6 mld krooni kõrgemate hindade ja maksude näol, mis teeb lihakilo kohta umbes 23,60 krooni.

Masserlini arvestuste kohaselt tõstavad paljude kaupade, nagu piim, juust, nisu, impordipiirangud hinna kahekordseks. Selle alusel teeb prantsuse teadur järelduse, et ELi põllumajanduse kaitsmise kulud moodustavad 10--15% põllumajanduses loodavast lisandväärtusest.

Üldlevinud arvamuse kohaselt on Euroopa tööstus märksa vähem kaitstud kui põllumajandus. Paljudes sektorites, kus imporditariifid on 5,1%, on see tõesti nii. Kuid teadlase väitel ei näita tariifid tegelikku turu kaitsmise taset. Võttes arvesse ka osa sektorites kõrgete tariifidega kunstlikult madalal hoitavat importi, dumpinguvastaseid tollilõive terase, tekstiili ja videofilmide puhul, Hiina ja Venemaa kaupade impordikvoote ning Jaapani «vabatahtlikult» piiratud eksporti ELi, siis oli Messerlini hinnangul 1997. a tööstuse kaitstuse tase 9%. Protektsionismi kulud moodustasid sel moel 8--12% tööstuse lisandväärtusest.

Palju raskem on määratleda kaitseabinõude maksumust teeninduses. Telekommunikatsioon, finantsteenused, tervishoid ja lennuliiklus on kaitstud keerukate eeskirjadega, mille maksumust ei ole hõlpus kindlaks teha. Kaudselt on Messerlin tuletanud kaitsemeetmete hinnaks 10--15% teeninduse lisandväärtusest.

Kõigi nende andmete alusel jõuab prantsuse teadur järeldusele, et ELi kaitsetõkete hinnaks on umbes 7% ELi SKTst. See tähendab, et eurooplane maksab need kinni kõrgemate maksudena, saades ise seejuures vähem ja väiksemas valikus tarbida kui vabakaubanduse korral.

Osa sellest rahast laekub riikide maksutuludesse. Paljud Euroopa riigid, ja eriti Prantsusmaa, leiavad, et koduturgu tuleb kaitsta just «riigi huvides» ja mitte vabaturul tegutsevate erafirmade «kitsastest huvidest» lähtudes. Selle seisukoha kummutab Messerlin jällegi oma uuringuga, väites, et 2/3 kõrgematest maksudest laekuvatest tuludest ei lähe mitte riigile, vaid firmade, sh riigis tegutsevate välisfirmade kasumisse.

17 mln töötuga Euroopa riikide poliitikud usuvad firmade kinnitusi, et majanduse protektsionism aitab parandada tööhõivet. Patrick Messerlin seda seisukohta ei kinnita, väites, et 22 enamkaitstud sektoris on 200 000 töökoha säilitamise hinnaks 635 mld krooni, mis teeb fantastilise 3,18 mln ühe töökoha kohta.

Kogu eelnev jutt ei tähenda kaugeltki, nagu oleks Euroopa ainuke oma tootjate kulukas kaitsja, kirjutab Briti ajakiri The Economist. Tegelikult rakendab ka USA arvatust palju suuremaid kaitseabinõusid oma firmade toetuseks eriti panganduses ja laevanduses, mistõttu tee maailma vabakaubanduseni näib veel õige pikk.

Autor: ÄP