Keskpank eitab EstIBi juhtide päästmist

Eesti Pank andis loa EstIBi ja Forekspanga ühendamiseks, sest tegu oli sammuga kogu pangasüsteemi väljatoomisel kriisiolukorrast, kuhu satuti eelmise aasta sügisel. 1998. aasta sügisel kujunes Eesti panganduses välja tõsine süsteemse kriisi oht. Sellises olukorras oli keskpanga peamiseks ülesandeks musta stsenaariumi teostumise võimaluse neutraliseerimine, tõelise kriisi puhkemise ennetamine ja kokkuvõttes pangandussüsteemi stabiilsuse tagamine.

Eesti Pank ei tegele kahtlustamise, vaid riskide hindamise ja mõõtmisega.

1998. aasta septembri teisel poolel koos Forekspanga auditeeritud poolaastatulemuste selgumisega (auditeeritud tulemused erinesid esialgsetest).

Üheks keskseks eelduseks oli äriplaani olemasolu tulevikuks ning uue juhtkonna valmidus muudatusi ellu viia. Forekspangal strateegilist kava pärast eelmise kokkukukkumist ei olnud ning üksinda polnud ka võimalust liitumisjärgset tegevuskava ellu viia.

Majandusraskusi EstIBil ei olnud, olukord oli stabiilne. Näiteks panga kapitali adekvaatsus oli 26 protsenti.

Esmalt informeeris Forekspanga juht Ivar Lukk keskpanka, et Forekspanga poolaasta auditeeritud aruanne ei pruugi vastata seni avalikkusele esitatud andmetele. Pärast due dilicence'ilõppemist pöördusid mõlemad ühinevad pangad septembri lõpus Eesti Panga poole teatega, et pärast ühinemist ei ole võimalik panka vajalikul tasemel ilma kõrvalise abita kapitaliseerida.

Tegu oli kahe eravalduses oleva äriühingu vahelise tehinguga, mis oli osa liitumisprotsessist, ning keskpangal pole õigust sekkuda hinnaläbirääkimistesse.

Meie teada oli see tehing ja hind juba varem põhimõtteliselt kokku lepitud. Algselt pidigi Forekspank EstiBist ostma poole ning keskpanga sekkumisel lihtsalt viidi see tehing lõpule.

Eesti Pank on nimetatud firmadest teadlik ja uurinud nii palju, kui dokumendid võimaldavad.

Selliseid kohustusi ei ole, sest pangad enam ei tegutse.