Tuuletõkke paigaldus nõuab hoolt

Hoonete põhisoojustusena kasutatakse valdavalt pehmeid mineraalvillasid, mis on väiksema tihedusega ja ka tunduvalt odavamad kui jäigad villad. Niisuguste materjalide puhul tagab isolatsiooniefekti seisev õhk, mis asetseb villa kiudude vahel.

Hoone välispiirdele asetatud soojustust tuleb kaitsta voodri taga liikuva tuulutusõhu eest. Kui tuulutusõhk tungib põhisoojustusse, kaotab see efektiivsuse ning piire muutub külmaks. Seepärast kasutatakse nii seinte kui katuste isoleerimisel koos pehmete villadega reeglina tuuletõket, mis kaitseb konstruktsiooni nii tuule kui ka sademete eest ja võimaldab piirdesisesel niiskusel kergelt väljuda. Kõige sagedamini kasutatakse selleks tuuletõkkeplaate, vähem ka immutatud paberit või spetsiaalset, kergestihingavat kilet.

Õige materjali kasutamine ei pruugi tagada veel vajalikku efekti, sest tuuletõkke paigaldamine nõuab suurt hoolt -- tulemus sõltub üksnes töömehest. Piisab ühest ebatihedusest, et välisõhk tungiks põhisoojustuse sisse või selle taha, mille tulemusena mitte ainult ei vähene soojapidavus, vaid külmaks muutunud aurutõkke tõttu tekib sisevooderdise taha kastepunkt ja piire märgub seestpoolt.

Seepärast tuleb juba enne põhisoojustuse paigaldamist põhjalikult läbi mõelda, missuguseid isolatsioonimaterjale kasutada, millise sammuga paigaldada karkass ja kuidas sinna kinnitada tuuletõkkeplaadid. Põhiliselt eksitakse plaatide paigaldamisel kinnitamisega. Otstarbekas on valida võimalikult kvaliteetsed materjalid, et töömehel oleks vähem eksimisvõimalusi.

Õhukeste tuuletõkkeplaatide puhul annavad hea tulemuse piisavalt elastsed, niiskuskindlad ja lihtsalt lõigatavad klaasvillast tahvlid. Nende paigaldamisel tehakse karkassi samm selline, et vertikaalsed liitekohad jäävad puitprussi peale, horisontaalsed aga kaetakse elastse mastiksiga ning seejärel surutakse plaadid omavahel servapidi kokku. Kõik ühenduskohad peavad jääma tihedaks.

Sageli plaatide liitekohad lihtsalt teibitakse. Kui tuuletõkkeplaatidel puudub spetsiaalne pinnakate, siis tuleb ühenduskohtade teipimine pigem kahjuks kui kasuks, sest varem või hiljem tuleb kleeplint lahti ja võib õhuvahesse kukkudes selle ummistada.

Tuuletõkke paigaldamist lihtsustavad ja eksimisvõimalusi vähendavad paksemad, 30mm plaadid, mille pikemates külgedes on punnsoonühendus ja mis on käsitsemismugavuse tõstmiseks külgedelt kaetud klaaskiudvildist kangaga.

Kuna sellised plaadid on pooljäigad, siis tuleb kinnitamisel kasutada distantspukse, mille peale saab hiljem paigaldada latistuse välisvoodri kinnitamiseks. Pukse ei tohi mingil juhul ära jätta, sest plaatide peale löödav puitlatt surub plaadid servadest kokku ja need võivad keskelt kaarduda. Kui tuuletõke ei asetse tihedalt konstruktsiooni vastas, võib kergesti tekkida õhu liikumine plaatide taga ja piirde soojapidavus väheneb oluliselt.

Juhul kui soovitakse parandada hoone soojapidavust võimalikult väikese vaevaga, pehmet soojustust kasutamata ning täiendavat karkassi ehitamata, siis selleks on olemas veelgi paksemad, 45- ja 60millimeetrised tuuletõkkeplaadid.

Maksimaalse efekti annavad pealt spetsiaalse vetthülgava kattega plaadid, mille soojapidavus on 20 protsenti parem kui tavalisel pehmel villal. Niisuguseid plaate kasutades on eksimisvõimalused kõige väiksemad, sest need on äärmiselt ilmastikukindlad ning lisaks sulundile teibitakse ka plaatide liitekohad.

Kokkuhoid tuuletõkkeplaatide arvel võib hiljem rängalt kätte maksta, kui piire on külm, märg või läbipuhutav. Hilisem ümbertegemine on väga kallis.

Autor: Elar Vilt