Tagakambris tehtav poliitika

Tsiviliseeritud riikides esindab rahva tahet parlament ja valitsus peab parlamendis otsustatu täide viima. Kõiki rahvakihte, kõigi huvigruppide vaateid esindav parlament peab eelkõige läbi vaidlema ja tasakaalustama riigi pikaajalise strateegilise arengukava. Valitsus peab oma operatiivses tegevuses seda kurssi hoidma või ... tagasi astuma. Tähtsaimaks instrumendiks on valitsemisel kahtlemata riigieelarve, mis konkreetselt aastase arenguetapi piirid teatavaks teeb ja rahaga katab.

Tsiviliseeritud ühiskonna tavasid järgiv normaalne töö võimaldab aga silma paista ainult tarkadel ja kannatlikel, kes ühiskondlikku tunnustamist aastaid oodata suudavad. Eesti poliitikas lendab aga ringi palju liblikaid, kes riigi juhtimise raske koorma kandmise asemel püüavad kirjude tiibadega alias ekstravagantsete ideedega oma kõhnukesele vaimupagasile tähelepanu tõmmata. Selliste poliitikute jaoks kujutab rahvas endast valgete hiirte karja, kellega saab vabalt ja vastutustundetult eksperimenteerida.

Tsiviliseeritud riikides toob parlament helesinistes pilvedes hõljujad jälle mullakarva maa peale tagasi. Eestis püütakse sellest tõkkest tagakambripoliitikaga üle saada.

Näiliselt valitseb valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni vahel konsensus selles, et suurte infrastruktuuriettevõtete müügist saadud raha ei kasutata jooksvaks tarbimiseks. Tegemist on erakorralise sissetulekuga, mida on otstarbekas kasutada ainult riigi pikaajalist arengukava toetavate investeeringute rahastamiseks. Sellisel põhimõttel koostatigi 1999. a riigieelarve, kus investeeringuteks suunati ka suhteliselt väike osa Eesti Telekomi müügist saadud rahast. Kõik peaks nagu korras olema. Loominguline töö võiks paralleelselt käia 1999. a plaanide teostamise ning 2000. a riigieelarve ettevalmistamise nimel. Paraku on valitsuskoalitsiooni tagakamber teisiti otsustanud.

Majandusteooriat ja maailma majanduspraktikat eirates on investeeringud haridusse ja teadusse, kultuuri ja keskkonnakaitsesse, tänavatesse ja teedesse tunnistatud jooksvaks tarbimiseks, mille jaoks ei tohtivat kasutada riigivara müügist saadud raha. Seda erakorralist raha võivat kasutada ainult ennenägematul erakordsel eesmärgil.

Tagakambri supereesmärgist annavad teatud ettekujutuse mõningad diletantlikud mõtteavaldused ajakirjanduses (Hardo Pajula «Õhtumaa allakäik», Jürgen Ligi «Parun Münchhauseni järglased», PM 26.05.1999), samuti rahandusminister Siim Kallase ja EP asepresidendi Peter Lõhmuse poetatud arvamusavaldused stabiliseerimisfondi rahade suunamisest kindlustusärisse.

Riigikogule pole esitatud mingit dokumenti, mis riigivara müügist kogunenud miljardite kindlustusäris kasutamise konkreetse mehhanismi avaks. Maailmas pole olemas vastavat kogemust -- Pajula hurjutab selle eest rumalaid Lääne-Euroopa heaoluriike. Teaduslikult ja praktiliselt on pensionisüsteemi muutuse maksumus ning tagajärjed läbi analüüsimata. Sellest hoolimata nõuab valitsuskoalitsioon oma tagakambri udupilvedes hõljuva vaimusünnitise eelistamist riigi arengu rahastamise kümnetes riikides läbiproovitud töökindlale mehhanismile.

Riigikogu saab võrrelda ainult reaalselt eksisteerivaid alternatiive. Halduskulude või mõnede ülepaisutatud jooksvate kulude kärpimise vastu pole opositsioonierakondadel midagi.

Õpilaste tervist ja heaolu parandavate, kultuuri materiaalset baasi tugevdavate, peavarjuta jäävate sundüürnike muresid lahendavate investeeringute vajadust saab eirata ainult mingil väga kaalukal hädavajadusel. Sellisest hädavajadusest pole seni midagi kuulda olnud, tehakse ainult ähmaseid vihjeid. Siin pole enam tegemist katsega kärnane põrsas kotti avamata maha müüa, vaid põrsa asemel kotti ronimisega.